Eesti parim jalgrattur, Prantsusmaa tiimi Cofidis liider Rein Taaramäe räägib tal külas käinud Postimehele avameelselt, miks ta otsustas Monacosse kolida ning mis põhjustas eelmisel hooajal ootamatult suure vormilanguse.
Taaramäe tahtis lõpetada Prantsuse riigi spondeerimise
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rääkige palun südamelt ära, miks te sel talvel oma senisest Prantsusmaa-kodust Nice’ist paarikümne kilomeetri kaugusele Monacosse kolisite?
Prantsusmaal on astmeline tulumaks ja olen oma sissetulekuga sealmaal, et pidin 48 protsenti palgast riigile loovutama. Seda on minu hinnangul palju. Monacos läheb palgast maha kümme või kaheksa protsenti. Sportlase karjäär on lühike. Mõni investeerib kinnisvarasse, mina tegin teistsuguse sammu. Saan trenni minna Prantsusmaale või Itaaliasse, teed ja kliima on head ning kohalikud olud tuttavad. Asunuks Monaco 500 km kaugusel, poleks ma viitsinud kolimist ette võtta.
On teada, et suvalisel inimesel pole võimalik Monaco kodanikuks saada. Millistele tingimustele pidite elamisloa hankimiseks vastama?
Prantsusmaalt ja Eestist tuli hankida kinnitus, et mul pole kriminaalset minevikku. Lisaks nõuti tervisetõendit. Monaco elanik ei pea tööd tegema, kuid pangast tuleb saada paber, et kontol on vähemalt pool miljonit USA dollarit.
Kaheruutkilomeetrise pindalaga Monacos – sama palju maad on näiteks Mõisakülas – elab pisut üle 30 000 inimese, kellele lisanduvad turistide hordid. Kuidas selline üksteise seljas elamine teile istub? Autoga mööda kitsaid tänavaid tiirutades ei kujuta ette, et siin üldse rattaga trenni teha saab.
Minul näiteks polegi siin autot, vajadusel sõidan motorolleriga. Kõik vajalikud asutused asuvad käe-jala juures. Pikemate teekondade läbimiseks kasutan bussi või rongi. Trenni teen väljaspool Monacot ja väljas ma suurt ei käi ning sedaviisi elades ei panegi tähele, et siin jube kitsas on. Mereäärsetel teedel liiguvad autod minuga ühes tempos 40–50 km/h ja see teeb rattaga liiklusesse sulandumise lihtsamaks.
Päev enne intervjuud jalutasin Prantsusmaa kuurortlinna Nice’i rannas ja tutvusin hindadega. Ühes kohvikus maksis odavaim pooleliitrine õlu 8 eurot. Monacos on hinnad ilmselt veel krõbedamad. Kui palju teie poes või söömas käies raha loete?
Õllehindadega ma kursis pole, kuid poes käies ostan seda, mida vajalikuks pean. Valin hoolega toitu, sest mul on allergia piima ja gluteeni sisaldavate toodete vastu. Hiljuti poes käies läks kaks kilekotitäit kraami maksma 85 eurot.
Kas vaaritate ise süüa või naudite restoranide hõrgutisi?
Raudselt ise teen! Olen alates 2006. aastast, mil Prantsusmaale tulin, valdavalt omal käel endale meelepäraseid roogi teinud. Ei viitsi restoranis praadi oodata.
Inimestele seostub Monacoga enamasti prints Albert II, rannikul asuvad uhked villad, glamuur, kuulsad inimesed jne. Kui palju olete selle eluga kokku puutunud?
Monacos on kõik hästi ilus ja puhas. Nii palju uhkeid maju ja luksusautosid mujal ei kohta. Prints Albertit ma ise näinud pole, kuid poodides ripub tema pilt ja see näitab, et kohalike silmis on tegemist lugupeetud inimesega. Ta abiellub varsti ja eks siis ole näha, mis triangel siin lahti läheb.
Rattaspordis on praegu teema number üks positiivse dopinguproovi andnud, Tour de France’i kolmekordse võitja Alberto Contadori ümber toimuv. Kui palju teie neid uudiseid jälgite ja mis seisukohal olete?
Poiss saab ilmselt võistluskeelu ja see on teistele ratturitele hoiatavaks näiteks, et ka kõige kõvemale tegijale ei tehta erandit.
Palju Contadori juhtum ratturite seltskonnas jutuks tuleb?
Väga ei räägita. Kõigil on sellest kõrini. Vahet pole, kas Contador saab ühe- või kaheaastase võistluskeelu, tagasi tulles on ta ikka sama kõva. Ajalugu on näidanud, et dopinguga patustanud staarrattur võetakse pärast karistuse kandmist sama hästi vastu ning on kuulus edasi. Nadimal vennal oleks raskem meeskonda leida, kuid Contadoril sellega probleeme ei teki. Minu meelest võiks dopingut võtnud ratturile plekk külge jääda, kuid rattamaailmas vilistatakse sellele. C’est la vie (selline on elu – toim).
Teema number kaks on kahepoolse raadioside keelamine võistlustel. Kas olete selles suhtes rahvusvahelise alaliiduga (UCI) ühel meelel?
Mulle see meeldib. Sõidud muutuvad ohtlikumaks, kuid ettearvamatumaks. Sprinterite meeskondadel on palju keerulisem grupifinišit organiseerida. Eelmise aasta Touril oli raadioside kahel päeval keelatud ning siis võttis maailma parima sprinteri Mark Cavendishi tiim HTC taktika, et ei lase jooksikuid rohkem kui kahe minuti kaugusele. Kahel päeval võis sellist jõuraiskamist lubada, kuid kolme nädala vältel pole seda võimalik teha. Ratturid saavad raadio teel omavahel suhelda, kuid saateautost pole võimalik enam ette öelda, millal on õige aeg tagaajamist alustada.
Eesti rattasport vajab juhtoinast, kelle järgi joonduda. Eelmise hooaja esimene pool kulges teil kenasti, kuid Achilleuse kõõluse vigastuse tõttu ebaõnnestunud Tour võttis tublisti hoogu maha. Kui palju tunnete oma õlul survet üks korralik tulemus teha ja Touril vahvalt sõita?
Pingeid pole, olen hästi rahulik. Mul on kõik paigas ja kellegi teise eeskuju ma ei järgi. Kedagi kuulama hakates on asi p... läinud. Enda kohta kirjutatud artikleid ja kommentaare ma ei loe.
Kahekordne Touri võitja Laurent Fignon on öelnud, et sama Achilleuse kõõluse vigastus pani tema karjäärile põntsu, sest pärast paranemist ei saanud ta enam kunagi endist hoogu üles. Kuidas on teie taastumine kulgenud?
Trauma annab tunda ainult siis, kui sadul liiga madalal on.
Mida olete oma hooajaeelses ettevalmistuses muutnud?
Olen end tagasi hoidnud. Näiteks detsembris kogunes mul 75 treeningtundi, mis on 25 võrra vähem kui aasta varem. See on korralik vahe, tunnen end nüüd kogu aeg värskena.
Teie eelmise hooaja suurele ja ootamatule vormilangusele pole me siiani ammendavat seletust saanud. Kas saate sellest nüüd avameelselt rääkida?
Eelmise aasta mais oli Cofidisel kavandatud laager Risoulis. Ma ei teadnud, et see asub 1850 meetri kõrgusel ja mismoodi tuleb Alpides harjutada. Treener ei selgitanud ka midagi. Läksin sinna pärast Pikardia tuuri väsinuna ja hakkasin isuga kilomeetreid koguma. Kahe päeva pärast muutus enesetunne väga heaks ja läksin Col de la Madone’ile mäetesti tegema. Laagri järel olin Prantsusmaa karikavõistlustel täiesti tühi. Jalad ei käinud üldse ringi. Üks asjatundja ütles, et see pani ülejäänud hooajale põntsu. Ma ei taastunud ülekoormusest lihtsalt ära.
Olen mitme spetsialistiga nõu pidanud ja nüüd tean, et alpilaagrisse peab minema puhanuna ning esimesel nädalal tuleb koormustega piiri pidada. Tahan tänavu kaks-kolm korda Risouli minna ja õigesti treenida. Mul on äärmiselt kehvad verenäitajad ja hapnikuvaeses keskkonnas viibimine aitaks neid parandada.
Millised kuupäevad peaksid rattafännid kalendris punasega märkima ehk millistel sõitudel lähete tulemust tegema?
Pariisi-Nice’i tuuril tahan kokkuvõttes viie parema sekka jõuda. Sel aastal on seal kavas pikk eraldistart, kus enda proovilepanekut suure huviga ootan. Kataloonia tuuril kindlat eesmärki pole, kuid võit on reaalne.
Saaremaal toimuvad Eesti meistrivõistlused ja Kopenhaageni MM kuuluvad teie kalendrisse?
Kumbki pole kindel. MMile minnes tahan seal kindlasti osaleda temposõidus, et kindlustada Eestile koht Londoni olümpial. Võib-olla ohverdan Eesti meistrivõistlused Touri ettevalmistuse nimel (samamoodi talitas Taaramäe ka mullu – toim). Praeguse kava kohaselt võistlen mai lõpus Estonian Cycling Weekendil.
Cofidise boss Eric Boyer on öelnud, et hiljemalt suveks on selge, kas meeskonna praegusest koosseisust on keegi suuteline rahvusvahelisel tasemel liidrikoormat kandma või peab mõne kõvema tegija värbama. Kas olete väljakutseks valmis?
Ei usu, et ma suureks juhiks kerkin. Arvan, et minust saab hea liider, kellele saab loota kahel-kolmel suuremal tuuril aastas.