Eesti jalgpallikoondise peatreener Magnus Pehrsson leidis pärast Maltaga maavõistluses tehtud 1:1 viiki, et avapoolajal võis Eesti mänguga rahule jääda, teisel pärast väravat aga enam sugugi mitte.
Pehrsson: pärast väravat juhtunuga ei saa absoluutselt rahul olla
31. august 2016, 21:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Esimesel poolajal ei olnud meie asetus täiuslik, aga küllaltki hea. Niisuguselt mängiva vastase kaitselukk tuleb murda (Malta mängis 3-5-1-1 süsteemis –toim) ja saimegi sellega hakkama. Aga sellega, mis juhtus pärast väravat, pole ma üldse rahul!» lausus Pehrsson.
«Rääkisime sellest ka enne mängu – pärast ise löödud väravat või ka meile löödud väravat peame säilitama keskendatuse ja jääma kindlaks oma mänguplaanile. Kuid muutusime väravast liialt emotsionaalseks ja kahe värava vahele jäänud kaks minutit olid tõeliselt koledad,» tõdes Pehrsson. «Olen väga pettunud, et andsime oma mängustiili käest. Ma ei tea, miks.»
Pehrssoni hinnangul mängisid Taijo Teniste, Konstantin Vassiljev ja Karol Mets avapoolajal liiga madalal, seetõttu ei tekkinud Eestil ka esimese kolmveerandtunni jooksul häid võimalusi. Teisel poolajal võeti aga rünnakule liikudes keskväljal liiga palju riske. «Kaotasime täielikult mängurütmi – kohavalikute poolest oli kõik korras, aga mehed tegid palliga olles väga palju veidraid otsuseid,» sõnas peatreener.
Pehrsson rõhutas, et koondis ei tohi valiksarja eel lasta eilsel tulemusel end jalust lüüa. «Kui ütleme lihtsalt, et see oli s*tt mäng, ei jõua, me üldse kuskile. Peame peeglisse vaatama – see pole lubatav, mida pärast avavärava löömist tegime!»
Positiivse poole pealt tõstis peatreener esile Zenjovi, kes tegutses Malta vastu algkoosseisus tipuründaja kohal ning nihkus äärele alles viimaseks paarikümneks minutiks pärast Rauno Sappineni sekkumist. Kas Zenjov alustab seal ka teisipäevases mängus Bosnia ja Hertsegoviinaga, on siiski veel lahtine.
«Ta on rünnaku tipus meie kõige ohtlikum mees, aga siis tekib jälle küsimus, keda äärele panna,» arutles Pehrsson, kes jättis sedapuhku pingile Henri Anieri ja tõi mängu Rauno Sappineni. «Anieri oskused on meile teada, kuid tahtsingi näha, mida Rauno suudab. Ta peab olema füüsiliselt tugevam ja tulema toime sellega, et tipuründes mängides katavad kaitsjad teda väga jõuliselt. Ta on huvitav mängija, kuid tal on veel õppida, enne kui ta koondisemängudeks päris valmis on.»