Milline võitlus käib Tšehhi 50 km pikkusel klassikamaratonil võrreldes Tartu maratoniga, sellest vestab oma 9. jaanuaril saadud kogemuse põhjal mitmekülgne ettevõtja Jüri Pärnik:
Jizerska Padesatka maraton - alustuseks 10 km tõusu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lendasime kaheksamehelise pundiga, kõik vanad orienteerujad, Tallinnast Prahasse, kus üürisime väikebussi, millega sõitsime edasi Libereci.
Tšehhi maratoni Jizerska Padesatka starti Bedřichovi külla saab võistluspäeva hommikul juba alates kella kuuest bussiga. Me läksime kella poole kaheksase bussiga ning jõudsime 25 minutiga kohale. Siis jäi rahulikult tund aega stardini.
Need, kes tulid kohale autoga, pidid masina jätma kilomeetri kaugusele tasulisse parklasse ning jooksma mööda sõiduteed stardialasse.
Numbri sai eelmisel päeval kätte Libereci suurest kaubanduskeskusest. See on umbes sama, kui Tartu maratoni numbreid jagataks Lõunakeskuses. Jäi mulje, et inimesed olid nimme sinna meelitatud.
Maratonipäeva ilmaolud olid esmapilgul metsikud: neli plusskraadi, kergelt tibutas vihma. Otsustasin rajale minna karestatud, igasuguse pidamismäärdeta suusaga. Hommikul lookles määrdetelkide juures 50-meetrine saba, määrijad võtsid oma teenuse eest 30-40 eurot. Pärast selgus, et lihtsalt ka liivapaberiga töödeldud suusk, nagu oli mul, pidas ideaalselt.
Kõigest kaks rada
Pole aimugi, mis nipiga see juhtus, aga endalegi üllatuseks sain stardikoha esimeses grupis, 101–500.
Jizerska maratonil käib startimine lainetena. Viiesajalised grupid kogunevad väljale üksteise kõrvale. Niipea, kui eelmine grupp on stardikanga alt teele läinud, jooksevad järgmise stardigrupi liikmed stardialasse, panevad seal suusad alla ning jäävad oma stardikäsklust ootama. Aeg läheb jalakiibist käima siis, kui oled plagu alt läbi sõitnud. Kõige viimane grupp, 3501–4000, startis kella 9.35 ajal.
Esimesed kümme kilomeetrit kerib rada metsa vahel mööda mäekülge muudkui ülespoole. 6.–8. km vahel on tõusunurk eriti ebamugav, nii et raske on korralikult sammu sõita, vaid pead pigem nühkima. Seejärel jõuad platoole, kus puud muutuvad kiduramaks ning ümbruskonnale avanevad ilusad vaated.
Kohe pärast stardist väljumist koonduvad sõitjad kahele-kolmele rajale. Tõsi, too kolmas rada on selline, et seal ei mahu alati keppidega õieti tõukama. Hämmastas, et ka kahel ülejäänud
rajal oli kepijälg juba esimese grupi tagumise poole sõitjatele muutunud sisuliselt kraaviks. Kepid vajusid pidevalt läbi. Nägin vähemalt kümmet meest, kes olid kepi ära murdnud.
Sealsel rajameistril on Tartu maratoni rajameistrilt Assar Kütilt palju õppida.
Esimene joogipunkt oli juba 5.–6. kilomeetril, järgmine umbes kümnendal. Siis tulid toitlustuspunktid iga 10 km järel. Peamiselt pakuti teed, vett ja jõujooki, leiba ja soola, banaani ja šokolaadi.
Imelik oli see, kuidas mõned toitlustajad võistlejaile apelsinilõike suhu suskasid. Tagapool tulijaile oli rada plasttopsidest nii paksult täis loobitud, et need kippusid kliistriga suusapõhja
külge kleepuma. Inimestel oli igavene tegu, et neist lahti saada.
Pikad järjekorrad
Platoolt laskudes on mitu kiiret ja pikka laskumist, pikim umbes 3 km. Sellest jääd koguni nii kangeks, et pead pärast keha ringutama. Tänu heale libisemisele võtsin igal laskumisel mitukümmend meest kinni. Aga rajavahetusega tuli olla hästi ettevaatlik.
Kuna suusajälgi on ainult kaks, on rada pidevalt rahvast tihedalt täis. Pikematel, 3–4 km pikkustel sirgetel on ilusasti näha, kuidas ees läheb sadu ja taga tuleb sadu suusatajaid. Seda, et kedagi näha ei ole, nagu võib juhtuda Tartu maratonil, Jizerskal küll ette ei tule. Lõpuprotokoll näitab, kuidas vaat et iga sekundi sisse mahub mõni võistleja.
Kokkuvõttes sain 915. koha, aega kulus 3:35. Peaminister Andrus Ansip oli 1298., aeg 3:49.
Diplomit paraku ei saanud, sest selle järjekord oli meeletult pikk. Liiati küsisid korraldajad selle eest kaks eurot.
Ka söögisabas seismisest loobusin. Kuuldavasti oli seal jagatud putru lihatükiga. Selle asemel läksime oma seltskonnaga Libereci veekeskusse, kus võtsime paar õlut, et saada tagasi osagi neist 3500 kilokalorist, mis rajale jäi.
Õlu on sealkandis odav, Eesti rahas 11 krooni, mitte nii nagu Otepääl, kus sama suure klaasi eest küsitakse kolm korda rohkem.
Ja korralduslikult on igal juhul parem, kui maratoni algus ja lõpp on samas kohas, mitte nii nagu Tartu maratonil.
Pilk rahakotti
Jizerská Padesátka maratoni eelarve*
• Stardimaks 42 eurot
• Lennupiletid Tallinn-Praha-Tallinn
187 eurot
• Autorent 4 päevaks (8 inimese
peale) ühe inimese kohta 37 eurot
• Autokütus ühe inimese kohta 7
eurot
• Ööbimine 4 ööks Libereci kesklinna
hotellis 103 eurot
• Söök 51 eurot
Kokku 427 eurot
*Hinnad on arvestatud kroonidest eurodesse ja seejärel ümardatud.
Allikas: Jüri Pärnik