Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mardna: dopinguküsimuses tuleks halli tsooni koomale tõmmata

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mihkel Mardna. | FOTO: Toomas Huik

«Et asi oleks selge: mina olen sada protsenti dopinguainete tarvitamise vastu, ja kui reeglid on kokku lepitud, tuleb neist kinni pidada. Küll aga võime arutleda selle üle, kas need reeglid on mõistlikud või mitte,» sõnab üks Eesti tuntumaid spordiarste Mihkel Mardna.

1990ndate lõpul ja 2000. aastate alguses juhtis Mardna Eesti Antidopingu Keskust, mis oli praegu Eestis dopinguvastase võitlusega tegeleva sihtasutuse Eesti Antidoping eelkäija. Rio olümpial tegutses ta Eesti koondise peaarstina ning dopinguvastase võitlusega seotud probleemid on talle hästi tuttavad.

Mardna ei karda välja ütelda, et näiteks tänavune nn moedopinguaine meldoonium, nagu ka mõni teine aine, ei peaks kuuluma keelatud ainete nimekirja, sest rahvusvahelises kirjanduses pole ta leidnud ühtegi artiklit, mis tõestaks selle olulist mõju saavutusvõime parandamisele.

«Dopinguvastase võitluse algne idee oli kaitsta sportlase tervist. Tänaseks on dopinguvastase võitluse fookus muutunud ja sellest on saanud isegi majandusharu. Laboritel ja inimestel on avanenud võimalus sellega väga hästi teenida,» sõnab Mardna. «Tegelikult tuleks taas esile tõsta sportlaste tervise kaitse ning keelatud ainete nimekirjas peaksid olema peptiidhormoonid, anaboolsed steroidid ja psühhotroopsed ained. Kõik! See lihtsustaks mängu.»

Preparaadi keelunimekirja panemise aluseks ei saa olla vaid see, et aine on idabloki maade sportlaste hulgas laialdaselt kasutusel.

Mardna arvates ei saa olla mingi preparaadi keelatud ainete nimekirja panemise aluseks vaid see, et aine on idabloki maade sportlaste hulgas väga laialdaselt kasutusel. Seda enam, et otsuseid langetatakse puusalt tulistades.

Dopinguvastases võitluses on oma roll ka rahvusvahelise dopinguagentuuri (WADA) ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) vahelise koostöö puudumisel. Viimasel ajal tegeletakse peamiselt teineteise süüdistamisega.

Mihkel Mardna, kas rahvusvahelise dopinguvastase võitluse olukord võiks kuidagi normaliseeruda?

WADA asutati umbes 15 aastat tagasi ning selleks, et tuleksid muutused, on vaja restart’i. ROKiga tuleb jõuda ühisele seisukohale, kuidas peaks dopinguvastase võitlusega edasi minema. Üksteise poole süüdistusi loopides pole võimalik edasi minna. Kui pauk ära käib, hakatakse asju üle vaatama.

Milles see pauk peaks väljenduma?

See pauk on juba ära käinud – selleks oli suure osa Venemaa koondise Rio olümpialt kõrvale jätmine. Ja ka selles olid ju WADA-l ja ROKil eri seisukohad. WADA arvates oli ROK liiga pehme. ROKi ja WADA kemplus on muutunud natuke poliitiliseks ja äriliseks. Puudub ühtne selgus, kuidas edasi liikuda.

Mõningate juhtumite põhjal jääb mulje, et WADAst on saanud justkui sportlastevastane terroriorganisatsioon.

Neid näiteid leiab Eestistki. Sportlastel on tihti perekond ja väiksed lapsed ning laste magamise ajaks on uksekell välja lülitatud. Kui aga kontrollid tulevad hommikul kell kuus ega pääse sellepärast sisse, pannakse sportlasele kirja läbimata test. Sportlasi see mõistagi ei rõõmusta.

Reeglid on kehtestatud WADA vaatevinklist, kuidas neil on mugavam, mitte sportlase seisukohast. Mõistagi on sportlasi, kes täidavad sportlase asukoha kohta infot andvat veebilehte korrektselt, kuid on ka neid, kes unustavad, ja see maksab valusalt kätte.

Sellist asja tuli ette isegi Eesti olümpiakoondises. Sportlane tuli olümpiakülast läbi ja läks edasi viimasesse treeningulaagrisse, kuid unustas vastava märke teha ja sai kirja läbimata testi. Süsteem nõuab sportlaselt väga suurt tähelepanelikkust. Piisab ju kolmest läbimata testist, et saada kaheaastane võistluskeeld.

Või võtame näiteks Kölni labori tippspetsialistide uurimuse vabas kaubandusvõrgus müüdavate toidulisandite kohta. USAs müüdavatest toidulisanditest oli 20 protsendil komponentideks keelatud aineid, kuid sageli ei kajastunud need etiketil. Saksamaal oli keelatud ainetega toidulisandeid ligikaudu 11 protsenti. Euroopas on seega asi parem, kuid nende osakaal on ikkagi suur.

Kas sellisel juhul saab sportlast süüdistada?

Õigeksmõistmiseks peaks sportlane viima toidulisandi tühja purgiga ja laskma sealt võtta proovi. Aga see on kaduvväike võimalus – sest keegi ei hakka ju tühje purke säilitama, eriti kui juhtum on kuue või seitsme aasta tagune. Sportlane peab enda puhtuse eest vastutama, kuid vaieldavates olukordades pole tal enda kaitsmiseks kuigi suuri võimalusi.

Loomulikult võib küsida, miks sportlane üldse peab toidulisandit tarvitama. Vastus on lihtne: sportlase energiakulu on niivõrd suur, et tavasöögi abil poleks võimalik seda kõike taastada. Toidulisandis on taastumiseks vajalikud ained kokku viidud. Nendest pole pääsu.

WADA paistab silma räpaka tegutsemisega. Kas oskad seletada, mis on selle taga, miks panna nimekirja aine, mille kohta pole tehtud kõiki uuringuid?

Selge see, et WADA on eksinud, ja nad on seda ise ka tunnistanud. Tegelikult käivad vaidlused, kas teatud asju on tehtud õigesti, ka organisatsiooni siseringis. Uute ainete lisamiseks ja kõiksugu piirväärtuste muutmiseks on loodud spetsiaalne töörühm ning selle otsused kiidab heaks ROKi meditsiinikomisjon. Paraku pole mõnikord nende argumendid adekvaatsed. Näiteks see, et meldooniumi tarvitatakse idabloki riikides väga palju, paneme ta seepärast keelatud ainete nimekirja.

Olen kuulnud jutte, et USAs on tegelikult meldooniumiga sarnase toimeainega preparaat teise nime all müügil ning seda pole keelustatud.

Analoogseid aineid on palju. Seda teemat ma tegelikult üldse ei käsitleks… me ju ei tea, kas WADA toetajate hulgas on ravimifirmasid, ning kui on, siis kes. See on libe tee.

Rääkisid restartist. Kas see võib tähendada, et WADA tõmbab ülepaisutatud keelatud ainete nimekirjad tagasi?

See oleks mõistlik. Kui reeglites on halli tsooni ja tõlgendamisvõimalusi liiga palju, pole see efektiivne. Halli tsooni tuleks koomale tõmmata.

Võtame näiteks uriini. See on elusmaterjal. Kas keegi on uurinud, millised protsessid toimuvad, kui uriini katseklaasis külmutada, üles sulatada, uuesti külmutada ja uuesti sulatada? Mis toimub sellega kümne aasta jooksul? Mina pole ühtegi sellist uuringut näinud. Kui aga kõike pole uuritud, tähendabki see halli tsooni.

Parem variant oleks selline, et kui hetke parimate teadmiste abil tehakse dopinguproovi analüüs ja see midagi ei näita, on asi suletud. Aastatetaguste proovide kallal urgitsemine… ja see vanades asjades urgitsemine pole ju seotud ainult dopinguga. Mingil ajal hakati rääkima, kas Jaak Uudmäe Moskva olümpiavõiduhüpe oli ikka määrustepärane või mitte. See on ju absurdne! Kõik need vanades asjades urgitsemised ei paranda dopinguvastast võitlust karvavõrdki.

Olulisem oleks see, et dopinguvastase võitluse süsteem oleks lihtne ja konkreetne. Praegu ei saa publik ega ka sportlased aru, mis toimub. Sanktsioonides ei suudeta kokku leppida.

Kas sa näed võimalust, et dopinguvastases võitluses pannakse samamoodi edasi, midagi ei muutu ning kokkuvõttes läheb kõik veel hullemaks?

Nii ta ongi, iga aastaga läheb hullemaks. Nõudmisi tuleb pidevalt juurde, räägitud on isegi sportlaste kiibistamisest, et saaks neid reaalajas jälgida. See läheb aga vastuollu rahvusvaheliste inimõigustega.

Kõige olulisem on, et ROK ja WADA jõuaks ühisele arusaamale, kuidas dopinguvastase võitlusega edasi minna.

Sa ise oled Eesti Antidopingu endine juht ja selle teema spetsialist. Kuidas hindad praegu meie dopinguagentuuri tööd?

Nad teevad väga head teavitustööd. Neli-viis aastat tagasi oli see viletsam, kuid nüüd saadetakse tutvumiseks nimekirju ja projekte. Neile pole midagi ette heita ja minu arust teevad nad asju hästi.

Dopingu teemal tahaks alati rõhuda inimlikkusele. Iga sportlase kohta ei saa mõtelda, et ta on potentsiaalne dopingutarvitaja ja süüdlane…

…erinevalt tavapärasest õiguspraktikast, kus süüd tuleb tõestada, peavad sportlased pidevalt tõestama oma süütust.

Selles maailmas ongi läinud nii, et sportlane peab leidma vahendeid oma süütuse tõestamiseks. Dopinguprobleem on ju piltlikult öeldes sama, nagu alkoholijoobes autojuhtimine. Paljud jäävad vahele, aga enamik juhte sõidab ju kaine peaga. Spordis jäädakse samuti dopinguga vahele, kuid enamik sportlasi võistleb ja treenib dopinguvabalt.

Kurb on see, kui süütud sportlased jäävad kellegi kolmanda isiku vea tõttu hammasrataste vahele. Neid juhtumeid pole vähe, juba käesoleval aastal on neid sadu. Sellist asja ei saa heaks kiita ja see ei tohi korduda.

Kui meediasse satub teave, et mõne sportlase proov on kahtlane või on A-proov positiivne – tegelikult ei tohi selline info avalikkusele lekkida –, siis see kahjustab võib-olla süütu sportlase mainet. Lugeja mõtleb kohe, et nagunii kõik kasutavad dopingut ja kui sellest veel kirjutatakse, siis nii ongi.

Lõpetuseks Kristina Šmigun-Vähi juba aastaid kestev kohtusaaga. 2014. aastal tunnistas ta ise, et vanast dopinguproovist avastati halb leid. Asi jõudis kohtusse ja nüüd valitseb selle teema suhtes vaikus. Mis oleks kõige parem lahendus? Kui minna lõpuni vaikimise teed, jääb kahtlusevari elu lõpuni külge.

Ma ei ole selle kohtuasjaga täpselt kursis. Seal on kindlasti palju delikaatseid andmeid, mida avaldatakse vaid vastastikusel kokkuleppel ning mida teise poole nõusolekuta ei tohi edasi anda. Kui näiteks ROK või WADA on teinud selle asja menetlemises suure vea, ei pruugita seda infot välja andagi. Samas saan aru, et tavainimene tahab teada, ja ma ise tahaks ka teada, mis seal oli.

Tagasi üles