Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Võidu nimel peab raha kulutama targalt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Martin Kupper (vasakul) ja tema treener Aleksander Tammert on ühel nõul: treenimine ja võistlusteks ettevalmistumine peab muutuma professionaalsemaks. | FOTO: Viljar Voog/Õhtuleht

See, kuidas Martin Kupper tänavu talvel ja kevadel Lõuna-Aafrika Vabariigis Rio olümpiaks valmistus, polnud ausalt öeldes just kuigi professionaalne. Olud, nagu kinnitab tema treener Aleksander Tammert, kettaheite olümpiapronksimees, olid pisut ekstreemsed: väljas pidevalt üle 30 kraadi sooja, kohati ligi 40. Ja niimoodi mõlemas treeningulaagris viis nädalat jutti.

Säärased olud, seletab Tammert, nõuavad, et sportlase lihased saaksid tihedalt massaaži.

Aga meest, kes Kupperi lihaseid töökorras aidanuks hoida, laagrites ei olnud. Sest polnud raha, mille eest teda palgata. Tammertile on see ammusest ajast tuttav probleem. Juba tollal, kui tema möödunud kümnendil oma heidetega medaleid ründas, pidi ta otsima verisulis, füsioterapeudina alles alustavad mehi, keda motiveeriks pelgalt see, et saaks temaga laagrites tasuta kaasas käia. Kupper sai enne Rio mänge kergejõustikuliidult 80 eurot kuus, mida füsioterapeudile kulutada. Selle summa eest saaks kaks seanssi kuus, ei rohkem. «See on sama,» võrdleb Tammert, «kui F-1 auto saab kaks korda putitamist kuus, ülejäänud ajal vuragu niisama ringi.»

Kupper püüdis massaaži puudumist korvata võimlemisrulli ja venitusharjutustega. Rios jäi ta napilt, esimesena medalita. Aga järgmiseks, Tokyo olümpiaks on ta eesmärgi juba välja kuulutanud: olümpiakuld.

Loodetavasti ei kahanda see Kupperi ega tema treeneri Tammerti entusiasmi, kuid hiljuti avaldatud tippspordi edutegureid vaagiv rahvusvaheline uuring SPLISS 2.0 ei näita Eestit kuigi optimistlikes värvides. Pigem hoopis tumedates toonides. Vaatluse alla võetud üheksast otsustavast tegurist, alates rahalistest toetustest ning lõpetades teadusuuringute kasutamisega, oli Eesti puhul enamik võrreldes ülejäänud 14 riigi keskmiste näitajatega selgelt viletsamas seisus (vt graafik). Üksnes noorte sporditalentide avastamise ja arendamise edukuse poolest küündis Eesti üle teiste riikide keskmise tulemuse.

Seis on nutune, nentis Postimehe palvel uuringut kommenteerinud Martti Raju, Eesti Olümpiakomitee spordidirektor, kes vastutab tippspordi eest.

Ega Eesti pilt teistega võrreldes midagi väga rõõmustavat näita, tõdes ka Tarvi Pürn, kultuuriministeeriumi spordi asekantsler, kes muude ülesannete seas korraldab spordi riikliku rahastamise aluste väljatöötamist.

Kasin medalisaak

Arvukad varasemad uuringud on näidanud, et medalite võitmine rahvusvahelistel suurvõistlustel sõltub ennekõike kolmest asjaolust: rahvaarvust, riigi majanduslikust jõukusest ning riigikorrast. Viimane tähendab, et kommunistliku pärandiga riigid on enamasti teistest edukamad. Aga kuna neid kolme asjaolu ei saa kergesti muuta – kui üldse saab –, siis võtsid tippspordi äsjase suuruuringu avaldajad vaatluse alla tegurid, mis on palju hõlpsamini mõjutatavad.

Üheksa vaatlusaluse teguri analüüsil ilmnes (vt taas graafik), et mida suurem on nonde üldskoor mingis riigis, seda edukam on see riik võidetud medalite arvu poolest ka suveolümpial. (Taliolümpial pole vaadeldud tegurite ja võidetud medalite vaheline seos nii tugev, sest talispordis mängivad rolli ka muud asjaolud, näiteks kliima ja loodus.)

Üks keskseid järeldusi kinnitab Eestiski paljuräägitud tõdemust, et mida rohkem raha tippsporti suunata, seda rohkem medaleid on olümpialt loota. Näiteks Eesti, Portugali ja Soome kulutused tippspordile on võrreldes tosina SPLISSi uuringus osalenud muu riigiga väiksemad ning selle tulemuseks oli, et kõik need kolm riiki piirdusid Rios minimaalse medalisaagi, üheainsa pronksiga.

Kuigi EOK peasekretäri Siim Suklese sõnul on Eesti väikest rahvaarvu silmas pidades ka üks-kaks medalit olümpialt suur saavutus, on selge, et muu maailmaga pjedestaalikohtade pärast konkureerides paljast entusiasmist enam ei piisa, lisas ta. Ehk teisisõnu: ei maksa loota, et ka kesiste tingimuste ja väheste toetuste kiuste kerkib Eestis nagunii esile kümmekond fanaatilist ja töötahtelist talenti, kellest üks või kaks suudavad hea õnne ja asjaolude klappimise korral medali koju tuua ning Eesti spordi au niiviisi päästa.

Eesti võimalused tippsporti rohkemate medalite nimel raha juurde pumbata on asekantsler Pürni sõnul piiratud, sest samal ajal ootavad raha juurde ka paljude teiste eluliselt vajalike ametite esindajad, nagu arstid, õpetajad ja päästetöötajad. Ent Eesti lohutuseks toob äsjane rahvusvaheline uuring esile, et ega rohkem raha tähendagi automaatselt rohkem olümpiamedaleid. Uuringu järgi on palju määravam see, kui targalt tippspordile eraldatud raha kulutada.

Sedasama tõdes ka Pürn: «Üksi raha juurde panemine ei anna midagi.» EOK esindaja Raju lisas: «Lihtsalt rahamassi suurendamine ei anna küll tulemust. Kindlasti leidub sada kohta, kuhu raha lisaks panna, aga raha peab andma ikka selge eesmärgiga. Mitte et lihtsalt kahekordistame [tippspordi] summat ja alles siis mõtleme, mida sellega teeme.»

Vaata, mida väetad!

Õpetlik näide äsjasest uuringust on Lõuna-Korea, mis kulutab tippspordile ligi poole rohkem kui vaadeldud riikidest kaks järgmist, Prantsusmaa ja Jaapan, kuid võitis noist Rios kaks korda vähem medaleid. Põhjus peitub uuringu järgi selles, et Lõuna-Korea kulutab pisut rohkem kui poole tippspordile mõeldud rahast suurvõistluste korraldamisele, mitte oma parimate sportlaste tähtvõistlusteks ettevalmistamisele.

Järeldus: kui raha pole jalaga segada, aga soov on medaleid saada, tuleb mõelda eriti hoolega, milleks raha kulutada.

Üks sageli kõlanud ettepanekuid on, et Eesti väiksust arvestades võiks välja valida kümmekond spordiala, mida eelisarendada, ning ülejäänud vaadaku ise, kas ja kuidas hakkama saavad. Ent just seda ongi Pürni kinnitusel seni valdavalt tehtud. Kuus enim rahastatud alaliitu – kergejõustiklased, korv- ja võrkpallurid, suusatajad, vehklejad ja ratturid – saavad umbes poole nn avaliku sektori rahast endale. Alaliitude esikümme ja esiviieteistkümne saavad riiklikust kaukast kokku vastavalt 65 ja ligi 85 protsenti. «Seega on tegelikult ju alad valitud,» nentis EOK peasekretär Sukles.

Vähese tippspordiraha eesmärgipärane ja läbimõeldud kasutus tähendab seda, nagu ütles Raju, et «väetada tuleb seda põldu, mis annab saaki». Eesti piirdus küll Rios ühe, sõudmise neljapaadi võidetud pronksmedaliga, ent peale nende tõid Eesti sportlaselt äsjaselt suveolümpialt veel kümme esikümne kohta. Ja just ennekõike noile, kes medalile üksjagu lähedale jõudsid, olekski Raju arvates rohkem raha vaja, et nad viimased sekundid ja sentimeetrid, mis pjedestaalile küündimisest puudu jäid, endast kätte saaksid.

«Aga mitte selleks,» lisas Raju lisaraha kohta, «et tehke samamoodi trenni edasi, nagu seni tegite. Neil on vaja leida mingi nüanss, mis juurde annaks, mille parandamine tooks kõige väiksema vaevaga kõige suurema efekti.» Näiteks pakkus ta videoanalüüsi kasutamise või võitlusaladel välismaalt võrdväärsete sparringupartnerite leidmise.

Üks väheseid trumpe

Postimehe usutletud Eesti spordijuhtide kinnitusel pole kindlalt medalikursil liikuvatel sportlastel pärast tippsportlaste rahastussüsteemi hiljutist muutmist enam põhjust rahapuudust kurta. Näiteks olümpia 4.–10. koha omanik hakkab saama kaks aastat palka 1600 ja ettevalmistustoetust 1400 eurot kuus. Olümpiavõitjale ja maailmameistrile on need summad vastavalt 4000 ja 2200 ning olümpial ja MMil teiseks-kolmandaks tulnule 2500 ja 2200 eurot kuus.

Tulevikku vaadates tuleb spordijuhtide sõnul pühenduda sellele, et luua tõhus ja eesmärgistatud rahastussüsteem ka noortespordis. «Mis neist saab pärast 12. klassi lõpetamist?» esitas asekantsler Pürn ühe keskse küsimuse. «Kui sa pead veel kolm-neli aastat kõvasti treenima, et pildile saada, siis millised on su võimalused, et saavutad tulemuse, mis tagab olümpiakoha?»

Just oskus perspektiivikaid noorsportlasi ära tunda – erinevalt suurtest riikidest, mis Pürni sõnul panustavad pigem sellele, et küll massist parimad sõelale jäävad – on äsjase SPLISSi uuringu järgi Eesti väheseid trumpe. Sellega paistsid uuringus silma ka teised väiksed riigis. Paraku, nagu samas selgub, pole annete avastamise ja arendamise tõhusus üks määravamaid tegureid, millest sõltub võidetavate medalite arv. Ilmselt seepärast, oletavad uuringu koostajad, et tee paljulubavast noorsportlasest olümpiamedalistiks on liiga pikk ja käänuline. Pole ju saladus, kuid paljud anded on Eestiski kaotsi läinud. Näiteks nüüd ameerika jalgpalli mängiv Margus Hunt, kelle jõud ja kiirus ning andekus lubanuks Tammerti hinnangul jõuda kettaheites kindla peale olümpiamedalini.

Edukate riikide puhul tuli SPLISSi uuringust välja, et neile kõigile on ühine heade treeningubaaside olemasolu, sportlaskarjääri ja sellejärgse aja igakülgne toetamine ning tipptasemel treenerite kättesaadavus. Ja loomulikult korralikud rahalised toetused tippsportlastele.

Aeg asja tõsiselt võtta

Asekantsler Pürn soostus, et üks viis, kuidas medalilootusi suurendada – sest uuringki rõhutab, et ega raha iseenesest veel medaleid garanteeri, kuid eduväljavaateid suurendab küll –, on tippspordi rahastamist Eestis läbimõeldult ja targalt planeerida, mistarvis tuleb esmalt välja sõeluda senise süsteemi nõrkused.  Üks noist valukohtadest, mida märkas kohe ka Pürn, vaatab uuringust selgelt vastu: treeneritega on lood sandisti.

Tõepoolest, Tammert võib seda kinnitada. Rio olümpiani treenis ta Kupperit enda sõnul paljuski vabatahtliku töö korras. Ei saanud ta selle eest tasu kergejõustikuliidust ega EOK-lt.

Aga nüüd on asjad tema ja paljude teiste tippude juhendajate õnneks muutunud. EOK hakkab talle ja kõigile teistele, kelle õpilased, jäid Rios küll medalita, ent jõudsid esikümnesse, maksma toetust 1200 eurot kuus. «Nüüd saab asja natuke tõsisemalt võtta,» sõnas seepeale Tammert. (Medali võitnud sõudeneliku treener Matti Killing hakkab saama 1500 eurot kuus.)

Ometi ei tähenda Kupperi ja Tammerti rahaseisu paranemine, et kõik mured on lõpuks murtud ja saab rahulikult Tokyosse medalikursi võtta. SPLISSi uuring osutab küll raha kaalukusele, ent toob esile, et medalijahi edukust määravaid tegureid jagub teisigi. Tammert teab pikemalt mõtlemata öelda, mida ja keda veel vaja oleks: meeskonnast on puudu arst ja toitumisnõustaja ning korraldamist ootavad ka Kupperi olmeküsimused. «Tal on vaja omaette elamist,» lausub Tammert. «Suur mees, aga elab veel vanematekodus.»

Kui punkt punkti haaval saaks ka Kupperi järelejäänud nõrgad kohad kõrvaldada – treeninguga likvideeritavad puudused võtab treener enda vastutusele –, loob see Tammerti sõnul eelduse, et Eesti kettaheitelootus võiks aasta-aastalt paremaks saada. Kas sellest piisab ka Tokyos medali võitmiseks, seda ei saa garanteerida keegi. Küll aga kinnitab SPLISSi uuring, et Kupperi taas pjedestaali kõrvale jäämine muutub igal juhul vähem tõenäoliseks.

LISATÜKK

Kolm loodetavat võluvitsa

Eesti Olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles pakub kolm lihtsat varianti, kuidas Eestis spordi rahastamist suurendada.

Esiteks, kogu hasartmängumaksu laekumine suunata sporti.

Teiseks, lisada alkoholi ja tubakaaktsiisile üks protsent tervisliku eluviisi toetuseks.

Kolmandaks, selle asemel et muretseda haigekassa 33 miljoni euro suuruse puudujäägi pärast ja tagajärgedega tegeleda, suunata kõigest üks protsent haigekassa rahastusest liikumisharrastusele ja spordile. «Ehk tuleviku kulu on kindlasti mitme suurusjärgi võrra väiksem, kui korralikult tegeleda ennetustegevusega,» lausub Sukles.

Tagasi üles