Margus Hunt naudib elu täiel rinnal. Ta on üsna enesekindel, usub, et jätkab ka järgmistel hooaegadel karjääri Ameerika jalgpalli maailma eliidi hulgas. Praegu on käimas 29-aastase vägilase senise karjääri parim hooaeg. Pühapäeval täitub tema pikk ootus ning eestlase koduklubi Cincinnati Bengals peab kodumängu Londonis maailmakuulsal Wembley staadionil, kus vastaseks tuleb Washington Redskins.
Postimees kohtub Hundiga pärast reedest treeningut, mis peeti Londonis Allianz Parki staadionil. Füüsilist kontakti otsiti trennis pigem vähe, rohkem vaadati läbi sellel nädalal paika pandud plaanid, mis peaks pühapäeval võidu tooma. Bengals mängib Euroopas esimest korda ajaloos ja see tähendab täiesti uudset olukorda. Tiim saabus Londonisse reede hommikul kell kuus. Sisuliselt mindi otse koosolekule, järgnes treening. Tegevust jätkus õhtuni, kuna treener tahtis tagada, et keegi liiga vara magama ei läheks.
Eesmärgiks võit
Öise lennu ajal oli peatreener Marvin Lewis pannud kõigile meestele südamele, et nad prooviks vähemalt natukenegi sõba silmale saada. «Sain veidi tukastada küll,» ütleb Hunt. «Tulime Virgin Atlanticu lennukiga, millel oli kokku 45 voodikohta. 40 mängijat ja viis Mike Browni (klubi omanik – toim) perekonnaliiget mahtusid magama. Tavaliselt me selliste lennukitega mängudel ei käi. Üldiselt kasutame Delta otselende ning äriklassi saavad veteranmängijad, kes on enam kui kaheksa aastat klubis olnud. Ülejäänud mehed peavad ise endale koha leidma.»
Pärast pikka lendu polnud Hundi enesetunne kiita. «Maandusime veidi pärast kella kuut hommikul ning väga raske oli olla. Passikontrollist läksime läbi, kohe pärast seda tulid koosolekud ja siis veel mõned koosolekud. Seejärel tulime juba trenni. Meie plaan on hoida graafik võimalikult sellisena, nagu mängiksime USAs.»
Pühapäevane matš tõotab tulla tuline ja Bengals vajab kindlasti võitu. Senine hooaja algus on olnud konarlik, kolme võidu kõrvale on kogutud neli kaotust. «Hooaja algus pole kindlasti olnud meie meele järele. Washingtoni suudame võita ja peamegi seda tegema. Kõik meie senised kaotused on olnud sellised, kus pärast matši teame, et see oli täiesti jama mäng. Teame, et oleme tegelikult vastastest paremad. Lihtsalt tekivad üksikud kehvad momendid,» teatab Hunt. Washington ise on olnud tänavu veidi paremas hoos ning neil on nelja võidu kõrval kolm kaotust.
Mida toob tulevik?
Karksi-Nuiast pärit mehel on Bengalsiga leping selle hooaja lõpuni. Seda, mis saab edasi, ei tea keegi. «Tulevikust on praegu kindlasti vara rääkida. Usun, et võimalusi on, aga kõik selgub pärast hooaja lõppu. Arvan, et kuskil ma kindlasti jätkan, kuid ei oska täpsemalt midagi öelda. Elu kulisside taga algab pärast hooaja viimast mängu,» selgitab Hunt
Kas vahel tuleb pähe ka segav mõte, justkui oleks selle lepinguga ette pandud mingi piir, millele järgneb teadmatus? «Absoluutselt mitte. Minu jaoks on kõik need neli aastat olnud väga suur võimalus. Ükskõik, mis pärast lepingu lõppu juhtub, siis see on lihtsalt boonus. Mina olen teinud tööd selle nimel, et kõik jätkuks ka järgmistel aastatel. Ainus, mida mina ise saan kontrollida, on see, mida teen väljakul. Selline see elu on.»
Kas tänavu kasvanud mänguaeg tekitas selle väikest sorti enesekindluse? «Olin juba enne selle hooaja algust üsna kindel, et see pole mu viimane aasta. Agent ikka räägib mulle, et mitmed meeskonnad helistavad ja küsivad minu kohta. Huvi on olemas, juhtub, mis juhtub.»
Justkui Hundi sõnade kinnituseks selgub, et tegelikult ei tea eestlane veel kuigi täpselt, kuidas reeglite järgi võimalik uue lepingu sõlmimine välja näeb. «Ega ma täpselt ei teagi, mis hooaja lõpus nende lepingutega toimub. Võimalik, et kui keegi mind soovib, siis on ka Bengalsil võimalus samaväärne pakkumine teha.»
Kirss tordilt puudu
Nagu öeldud, siis isiklikus plaanis teeb Hunt vaatamata kõigele oma parimat hooaega: eestlane on ainus mees kogu NFLi profiliigas, kes on suutnud blokeerida kaks vastaste lööki. «Hooaeg on üles-alla läinud ja kirssi tordi peale pole veel saanud. Palju platsiaega olen teeninud erimeeskondades ja see on veidi kurnav. Kui lõpuks on vaja kaitses väljakule minna, siis ajab veidi võhmale. Mänguaega on juurde andnud ka diffensive tackle’i positsioonil tegutsemine. Seal läheb mul hästi ja kõik kehalised eeldused on selleks olemas.» Tihti leiab Hunt end olukorrast, kus tal jäävad vastase takistamisest puudu vaid mõned sentimeetrid. Statistika võiks olla palju parem. «Just täpselt, Kirssi tordil ei ole. Kogu aeg olen nii-nii lähedal,» tunnistab ta.
Omamoodi ebastabiilne on ka USA kohalik meedia, mis Ameerika jalgpalli kajastab. Kui Hundil on kehvem päev, siis meenutatakse kohe tema kettaheitja tausta ja tuuakse välja, et sellist meest polekski pidanud kunagi palkama. Heal päeval kiidetakse eestlast aga taevani. Hunt kinnitab, et tema ei tea nendest juttudest mitte midagi.
«Ma ei ole ammu enam meediat lugenud. Te võite ka praegu kirjutada, mida tahate, mina seda lugema ei hakka. Meedia on liiga emotsionaalne: kui korraks läheb kehvemini, siis tehakse maha, kui läheb hästi, siis kiidetakse taevani,» arutleb Hunt.
Unustatud kettaheide
Hunt saab paljudele meeskonnakaaslastele olla Londonis omamoodi giidiks, kuna on tiimis ainus eurooplane. «Paar kutti meie meeskonnast käisid suvel Euroopas pühapäevast mängu reklaamimas ning nemad on seda linna näha saanud. Mõned üksikud mehed on käinud ka teiste klubidega Euroopas mängimas. Samas suurema osa tiimi tuleb ikka minult küsima, et millised need eurooplased on ja miks nad näiteks ise süüa teevad. Üritasin ühele mehele seletada, et Londonist saab rongiga Pariisi sõita. Ta ei jaganud ära, kuidas rong üle kanali saab. Lõpuks selgitasin, et siin on selleks tunnel,» muigab Bengalsi kaitsja.
Hunt selgitab, et USA on täiesti omamoodi riik, kust inimesed ei tahagi lahkuda. Neil on 51 osariiki ning kõik on endal käe ja jala juures olemas. «Kui hakkasime Redskinsiga mänguks valmistuma, siis selgus, et kolmveerand meeskonda vajas reisimiseks passi. Neil ei olnud seda lihtsalt veel olemas.»
Jutuks tuleb ka kergejõustik: tuli ju Hunt omal ajal nii kettaheites kui kuulitõukes juunioride maailmameistriks. Kas ta Rio de Janeiro olümpiamängude kettaheite finaali vaatas? «Ei…» Vastusele järgneb pikk mõttepaus. «Kas te kuupäeva mäletate? Äkki ikka vaatasin? Ei…» Ajakirjanikud meenutavad, kuidas Martin Kupper jäi neljandaks ja Gerd Kanter viiendaks. «Kas see oli see, kus TV3 reklaamipausidega jama korraldas? Siis ma ikka ei näinud,» jõuab Hunt lõpuks järeldusele. Mees ise heitis viimati ketast paljude aastate eest, kui oma viimase võistluse pidas. Pärast seda pole kordagi tulnud himu uuesti proovida.
Eesti kettaheite uus täht Kupper võiks kehaehituse poolest Hundiga Ameerika jalgpallis rinda pista küll. «Kupperit pole ma ammu näinud. Aga Aleksander Tammert (Kupperi treener – toim) rääkis mulle, et mees näeb juba väga suur välja,» nendib Hunt, kellel endal on pikkust 203 cm ja kaalu enam kui 130 kg.
Tammert andis suvel mõista, et võib 50 meetrit heita pea igal ajal ja sooja tegemata. Mida on Hundil sellele vastu panna? «Ma ei oska seda kommenteerida. Sassil on see tehnika lihtsalt niivõrd hea, et ta suudab 50 meetrit heita kinnisilmi ja viskit juues.»
Margus Hundi elus seisab peagi ees tohutult tähtis hetk: jõulude paiku toob tema abikaasa Heather ilmale poja. Perekond ehitab Texase osariigis asuvasse Houstonisse maja ning tulevik on seotud Ameerika Ühendriikidega.
Hunt kinnitab, et tema elu ookeani taga on täielikult paika loksunud. «Seitsme ja poole nädala pärast saan isaks ning Houstonisse kerkib vaikselt meie oma maja,» selgitab ta. Võimalik, et poja sünd lööb veidi sassi ka Hundi treeningu- ja mängugraafiku, kuid sellest Bengalsis probleemi ei tehta. «Poeg peaks sündima jõulude ajal, siis, kui hooaeg veel käib. Mängida peaks jääma kaks matši,» ütleb kaitsja. «Bengals on perekondlik organisatsioon ning nad saavad sellisest tähtsast sündmusest aru. Klubi reegel on see, et 48 tundi saab alati vabaks küsida.» Kas mängupäev käib ka sinna sisse? «Seda ma veel täpselt ei tea. Senised näited on olnud pigem sellised, et klubi püüab igal võimalusel meile vastu tulla.»
Laps sünnib Cincinnatis, kuid seda paika perekond oma koduks ei pea. «Houston on meie päris kodu. Sealt on pärit mu naise vanemad, lisaks on pea kõik meie sõbrad Texasest,» ütleb Hunt. Kuuma kliimaga kodupaik on viinud selleni, et 12 soojakraadiga Londonis kannab eestlane talvemütsi. «Pea tuleb ikka soojas hoida. Houston on väga kuum, eriti suvel, kui päike kütab ikka korralikult. Paar aastat tagasi tuli ka lumi korraks maha.»