Suusahooaja alguseni pole enam palju aega, kuid veel vähem kui kümmekond aastat tagasi Eesti spordi lipulaevaks olnud murdmaasuusatamises valitseb viimastest hooaegadest tuttav käärimine. Moodustunud on mitu leeri – paljusid meie parimaid koondav Team Haanja, ülejäänud koondislased, suusaliidu sekretariaat koos ala juhiga ning nende kõigi vahel värske peatreener Jaanus Teppan.
Sõbralikku koostööd ei paista. Pole selge, kas vastastikust vimma kistakse eelmisel aastal alaliidu juhatuse valimise järel toimunud teatud mõttes paleepöörde pärast, mis jättis mõned kaua aastaid otsustamise juures olnud inimesed tähtsast ringist välja, või on lihtsalt inimeste arusaamad normaalsest toimimisest niivõrd erinevad.
Peamine, millest lähtuda, on see, et spordialaliit on loodud klubide ja sportlaste teenindamiseks. Samas pole välistatud, et teenindamist ootavad sportlasedki ajavad oma jonni. Postimees andis suusaliidu peasekretärile Tõnu Seilile võimaluse vaidlusi tekitanud küsimusi selgitada.
Tõnu Seil, neli Team Haanja ridadesse kuuluvat suusatajat, kes said Sotši olümpia teatesõidus 10. koha, nõudsid Eesti Olümpiakomiteelt suusaliitu nende nimele laekuva igakuise toetussumma oma klubi arvele kandmist. Suusaliit täitis nende soovi, kuid nüüd sunnite neid oma raha eest võistlustele sõitma. Kuidas seda selgitada?
Tuntud diplomaadina olen mõlema poolega rääkinud, et saage omavahel läbi.
Selgitus on väga lihtne. Eelarve on tervik, mis koosneb mitmest allikast. Üks allikatest on ka EOK toetus Sotši olümpial 10. koha saanud teatenelikule. Seni tuli see raha alaliidu arvele ning valitses kokkulepe, et alaliit katab selle arvelt need kulud, mille sportlased olümpia ettevalmistuseks teevad – majutus, hooldustiim, logistika.
Mullu kuluski see raha peamiselt koondise hooldetiimi ülalpidamiseks.
Tänavu suvel jõudsime samuti kokkuleppele, et EOK toetusest läheb pool hooldetiimi kuludeks. Kokkulepe pidas kuni hetkeni, mil meile teatati, et enam see ei pea…
Kes teatas?
Tiimi esindaja Mati Alaver ütles EOK inimeste juuresolekul, et tema taandab Team Haanja sellest kokkuleppest. Meie olime aga lähtunud varasemast jutust ning selleks ajaks oli sõlmitud ka leping hooldemeestega. Team Haanja poolne kokkuleppest taganemine tähendab meie jaoks väga suurt miinust – jutt käib kuni 50 000 eurost hooaja kohta.
Täpsustame – nende summa ühes kuus on…
1200 eurot korda neli inimest, ehk 5000 eurot kuus ja see summa tõuseb lähiajal.
Alati nii olnud, et kokkuleppel sportlastega saab alaliit selle raha eest kulusid kanda. Täiesti normaalne, sest miks nad peaksid ise nende asjadega möllama? Ma ei tea ka ühtegi teist spordialaliitu, kus EOK raha kantakse sportlaste kontole ja nad ise vaatavad, mis sellega teevad. Kuid nemad palusid seda teha ja meie võtsime vastava otsuse vastu. Selle taga on teine kokkulepe, et kui kanname raha ära, siis meil ju pole seda enam. Selle raha eest saavad nad siis ise sõita ja teha.
Mis mõttes sõita ja teha? See raha on ju mõeldud sportlase ettevalmistuseks, mitte võistlussõitudeks. Koondise eest MK-etappidel võistlemine pole otseselt olümpiaks ettevalmistus. See raha on mõeldud treeningulaagrite organiseerimiseks.
Ja olümpiale kvalifitseerumiseks. Jään siinkohale endale kindlaks, et võistlemine on üks osa olümpia ettevalmistusest…
Ainult osa. Suusaliit peab ka sinna midagi juurde panema.
Meie panemegi, näiteks hooldemeeskonna. Võib-olla see kõlab naljakalt, kuid esimest korda ajaloos peab suusaliit isegi võistlusriided välja ostma. Kuna Ilves-Extra meid enam ei toeta, saime koos laskesuusatajatega endale uue rõivaste firma, kuid tasuta ei anta enam midagi. Mitte ükski ettevõte ei anna enam tasuta, kõik nõuavad raha. See on aga puhas meie kulu, mis kaetakse suusaliidu eelarvest. Mõistlik variant oleks ikkagi see, et alaliit saab olümpia toetuse enda arvele ja kannab selle eest kõik kulud. Nemad aga võtsid selle välja ja nüüd tekibki vastuolu.
Kui raha on 1200 eurot inimese kohta, kas selle eest oleks alaliit suutnud katta kõik treeningutega seotud kulud ja lisaks saata sportlasi võistlustele? Julgen selles kahelda.
Lisaks on veel eratoetajad ja alaliidu toetajad. See, et Team Haanja suursponsor Merko ütles oma toetussumma välja, on väga positiivne…
Merko on Team Haania eratoetaja ega puutu enam alaliitu. Jutt käib koondisest.
Puutub ikka. Merko oli pikka aega suusaliidu toetaja. Pealegi kirjutab Team Haanja, et nende eesmärk on läbi MK-etappide jõuda tiitlivõistlusteni. Praegu ongi nii, et kuna meie kanname raha neile, peavad nad ka võistlustele sõitma ise. Selline on juhatuse otsus.
Kust me nüüd järsku selle raha võtaks, kui septembris öeldi, et raha siia ja teeme kõik ise? Olen veendunud, et nad on nii head matemaatikud, et suudavad end ära majandada.
Kui palju on raha nende koondislaste jaoks, kes pole Team Haanja liikmed, kuid kuuluvad koondisse? Mis raha eest nemad laagritesse ja võistlustele sõidavad?
Nemad sõidavad osalt EOK D-kategooria toetuste eest ning lisaks on ka alaliidul oma sponsorid. Rahakott on küll õhuke, kuid me saame neid ikka toetada. Nelja Team Haanja sportlase raha on aga ühisest potist puudu. Samas on näiteks hooldetiim mõeldud kõigile koondislastele. Esialgu pidi Team Haanja katma nende kuludest poole, kuid loobus sellest. Meie aga anname neile ikkagi kasutada koondise hooldemehi ning nende kulude katmine jäigi nüüd ainult meie peale. Kindlasti saaksime me paremini asju organiseerida, kui nende nelja mehe raha oleks ka ühtses potis.
Kas MK-etappidel osalemiseks koondisse pääsemisel on kõigil kandidaatidel võrdsed võimalused? Seda olenemata sellest, millisesse tiimi keegi kuulub?
Murdmaasuusatamine moodustab meie alaliidust vaid ühe osa ning selle asjad peavad paika panema alakomitee ja peatreener. Murdmaasuusatamise koondise osas teeb sisulised otsused peatreener Jaanus Teppan. Isegi kui otsus pole õige, on see tema tehtud. Kriteeriumid on paigas ja kõigi sportlastega on asjad läbi räägitud. Keegi pole midagi vastu ütelnud.
Kas ei tundu ebaõiglane, et koondises on justkui kaks erinevat seltskonda? Ühtedele annab alaliit raha, kuid teised peavad kasutama enda teenitud vahendeid. Suusaliit laseks justkui nende nelja mehe peal liugu.
Kõik sõltub tulemustest. Oleks tulemused paremad, oleks raha ka rohkem ja saaksime suuremat hulka toetada. Sportlased, kes Sotšis teatesõitu sõitsid, on tublid, kuid koondis on ju suurem. Mina näen seda nii, et koondis on koondis – need mehed tõid tulemuse, kuid neliku selline koosseis oli just selle hetke valik.
Kurdetud on ka seda, et murdmasuusatamise alajuht Arne Tilk on halb suhtleja ega austa sportlasi. Mida olete olukorra parandamiseks teinud?
Tuntud diplomaadina olen mõlema poolega rääkinud, et saage omavahel läbi. Tilk on hea töötaja – konkreetne, mõnikord isegi liiga konkreetne. Iseloomud on erinevad, kuid tööalaselt mul talle etteheiteid pole. Tilk tunneb kõiki klubisid, on ise Mammaste klubi üles ehitanud ning lisaks tegutseb MK-tasemel kohtunikuna. Alaliidus üritab ta praegust laia pilti panna selgematesse raamidesse. Minu jaoks on oluline, et ala sees saadaks solvumistest üle.
Probleemid ja pinged saavad tihti alguse rahast, õigemini selle puudumisest. Kas praegugi pole mitte küsimus selles, et suusaliit ei suuda sportlaste abistamiseks leida piisavalt toetajaid?
See, et suusaliit ei suuda, on vale sõnastus. Spordis on tervikuna eratoetajaid väheks jäänud. Meie alaliidu sees on väga tugev eratiim, kes käib oma ajaloolised toetajad läbi ja saab raha kätte. Mina ei saa ju minna nendesamade firmade juurde, mis varem olid suusaliidu toetajad, ning uuesti topelt küsida. Tervikuna pole aga asi nii hull ja ma leian, et alaliit pole väga hullus seisus. Muidugi pole me enam toetuse poolest Eestis spordiala number üks, kuid esiviie hulgas oleme ikka.
Sportlased räägivad, et alaliit surub neile peale vastuvõetamatut ja suisa orjastavat lepingut. Miks te seda teete?
Mingit orjastamist pole. Lepingus on kirjas üldised asjad, et sportlane ei tohi rikkuda üldtunnustatud reegleid. Ainus sanktsioon on seotud dopinguga, mingist suukorvistamisest pole juttu. Meie aga saadame sportlasi võistlustele ja…
Te ei saada neid ju võistlustele, nad peavad ise oma sõitude eest tasuma.
Selles suhtes on olukord muutunud. Tegelikult tuli sellise lepinguga juba mullu välja Jaak Mae ning lasti selle eest piltlikult öeldes auklikuks. Ükski sportlane sellele toona alla ei kirjutanud. Tänavu aga kirjutavad: viis murdmaasuusatajat, kahevõistlejad, suusahüppaja, mäesuusatajad. See on alaliiduülene, mitte ainult murdmaasuusatamise jaoks.
Ainus asi on see, et lepingu praeguse versiooni järgi on sportlastel kaheksa ja alaliidul kuus kohustust. No teeme selle ringi. Nii et mõlemal oleks kuus – pole probleemi!