Aasta purjetaja alistas vähi, võitis olümpiakulla ja on poegadest jätkuvalt parem

Mariel Gregor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Santiago Lange ning Cecilia Carranza Saroli hetk pärast kuldset finišit. Lange´i pojad ujusid isa õnnitlema.
Santiago Lange ning Cecilia Carranza Saroli hetk pärast kuldset finišit. Lange´i pojad ujusid isa õnnitlema. Foto: Scanpix/AFP

Mõni päev tagasi tagasi Rahvusvahelise Purjetamisliidu poolt maailma aasta meespurjetajaks valitud argentiinlase Santiago Lange elu- ja edulugu on inspireeeriv paljudele. Lange võitis Rio de Janeiro olümpial koos Cecilia Carranza Saroliga Nacra 17 klassis kulla. Aga eriliseks muudab saavutuse see, et ta oli seda tehes 54-aastane (Rios osalenud purjetajatest vanim – M. G.) ja et aasta enne mängude algust diagnoositi tal kopsuvähk, mistõttu eemaldati purjetajalt suur osa vasakust kopsust.

Varem on ta võitnud Tornado-klassis kaks pronksi (koos Carlos Espinolaga). Lange on osalenud olümpial kuus korda. Maailmameistrivõistlustelt on tal samuti ette näidata mitu kulda. Tema isa oli ja mõlemad pojad on samuti olümpiapurjetajad. Poegade Klausi ja Yagoga sai Santiago Lange koguni samal olümpial võistelda: ühes paadis sõitvad pojad said Rio olümpial 49er klassis seitsmenda koha. Avatseremoonial said isa ja pojad koos staadionile kõndida. Kui tuli isa kullavõit, hüppasid pojad Guanabara lahe vette ja ujusid seda tema paadi juurde tähistama.

«See, et sain olümpial oma lapsi võistlemas näha ja nemad omakorda mind, ning et sain koos nendega kullavõitu tähistada, see kõik oli minu jaoks väga emotsionaalne. Mida veel elult tahta?» kommenteeris ta. Kulla võitsid Lange ja Saroli seejuures vaid ühepunktilise edumaaga. Enne olümpiat Lange kullast unistada ei julgenud, vaid seadis eesmärgiks pronksi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles