Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti treenerid raudse eesriide taga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Gert Kullamäe on kogu senise treenerikarjääri Eestis töötanud | FOTO: Margus Ansu

Eesti pallimängijad kipuvad ikka ja jälle välismaa klubidesse, et karjääris samm edasi astuda ja oma unistustele lähemale liikuda. Samal ajal näeb harva, et mõni Eesti treener piiri taha läheb. «Toon veidi meelevaldse näite. Kas meie klubid otsivad endale treenereid San Marinost või Fääri saartelt? Ei. Miks peaks siis suuremad spordiriigid Eestisse treeneriotsingule tulema?» arutleb Tartu korvpalliklubi pikaaegne peatreener Gert Kullamäe.

Juba eelmisel sajandil jalgpallureid välismaale vahendama hakanud Tarmo Lehiste tunnistab, et treenerite turg on väga isoleeritud. «Kui minu poole pöördub mõni treener, siis annan talle ausa vastuse: ütlen, et pean teda meeles ja püüan anda endast parima. Treeneritel on tõesti väga keeruline välismaale tööle pääseda,» tunnistab Lehiste. Samas on just tema üks väheseid eestlasi, kellel on ka treenerite agendina mõningane edulugu ette näidata: Lehiste kaudu läksid Kasahstani kõrgliigasse Eesti jalgpallikoondise endised peatreenerid Arno Pijpers ja Tarmo Rüütli.

«Praegune seis on selline, et eestlasest treeneri sattumine mõne välismaa tugevama otsa klubi juurde peab olema suur juhuste kokkusattumus. Kaasa aitaksid otsesed kontaktid klubiga. Seejärel peab suutma vajalikke inimesi veenda, et just see mees on nende klubi jaoks kõige parem variant. See võimalus on tõesti väike,» selgitab Lehiste. Välismaa all peame oma vestluse käigus silmas peamiselt Skandinaaviat ja Ida-Euroopat.

Paistab, nagu elaksid Eesti treenerid raudse eesriide taga. Riigi ümber on tekkinud mõtteline müür, mis pallimängutreenereid kodumaalt välja ei lase.

Treenerite turg on paljudes riikides suletud keskkond, samamoodi ka Eestis. Igal aastal töötab klubide juures sama seltskond treenereid, lihtsalt omavahel vahetatakse kohtasid

Kullamäe ütleb, et temal agenti ei ole, kuid piiri taha minekust on ta siiski põgusalt mõelnud. «Suviti olen suhelnud inimestega, kellega mul mängijana kontakt tekkis. Mõned neist on nüüd agendid, treenerid või klubide spordidirektorid. Kui kunagi peaks reaalsem välismaale mineku plaan tekkima, siis pigem loodan nendele tutvustele,» nendib endine Eesti korvpallikoondislane.

Tarmo Lehiste. / Urmas Luik

Lehiste mõte liigub samas suunas, ka tema usub, et tutvused võivad imet teha. «Need sportlased, kes mängijana endale nime teevad, löövad ilmselt ka treenerina veidi kergemini läbi. Kõige kõrgemal tasemel töötanud eestlasest jalgpallitreener on endiselt Mart Poom, kes pääses tippklubisse vahetult pärast karjääri lõppu,» räägib Lehiste, vihjates ajale, kui Poom töötas Londoni Arsenali väravavahtide treenerina. «Ilmselt oleks ka Ragnar Klavanil endale veidi lihtsam treenerina tööd otsida kui näiteks Martin Reimil või Marko Kristalil.»

Lehiste sõnul on Eesti treenerid isoleeritud ning tegemist on omamoodi surnud ringiga. «Treenerite turg on paljudes riikides suletud keskkond, samamoodi ka Eestis. Igal aastal töötab klubide juures sama seltskond treenereid, lihtsalt omavahel vahetatakse kohtasid,» räägib ta. «Arvatavasti ei julge klubid lihtsalt riskida ja tehakse nn kindla peale treenerivalik.» Lehiste rõhutab, et Eesti jalgpallitreenerite pädevus ei ole kindlasti kehv,  meie koolitussüsteem peaks vähemalt Ida-Euroopaga võrreldes olema heal tasemel.

Ka korvpallis näeme Eesti meistriliiga treeneritoolidel igal aastal samu nägusid, nende hulgas Kullamäed. Ta nõustub, et kindlasti annaks treenerite piiri taga töötamine Eesti korvpallile juurde. «Võtame kasvõi Läti. Nende treenerid on murdnud Ukrainasse ja Venemaale, Ainars Bagatskis töötab praegu Türgi tippklubi abitreenerina (Darüssafaka meeskonnas peatreeneri David Blatti abilisena – toim),» ütleb ta. «Samas on meil keeruline end Läti või Leeduga võrrelda. Nad on meist ees paljudel tasanditel ning loomulikult paistavad Euroopa poolt vaadetes esimesena silma leedulased, seejärel lätlased ning alles viimasena eestlased.»

Kullamäe arvab, et kaudselt mõjutab treenerite turgu kõik, mis Eesti korvpallis toimub. «Peame jõudma pildile igal tasemel: nii noorte kui ka täiskasvanute koondised peavad pidevalt mängima Euroopa A-divisjonis. Praegu on olukord selline, et meil peaks tekkima mõni hüpertalent või supervedamine, et keegi suurde mängu murraks,» jätkab Kullamäe.

Peamiselt noorema põlvkonna jalgpallureid aitav agent Harri Ojamaa nimetab ühe treeneri, kellel tema arvates oleks kindlasti kompetentsi välismaal korralikul tasemel ilma teha. «Argo Arbeiter on selline mees. Ta näitas Levadias ja Floras, et mõistab jalgpalli kõrgel tasemel. Need, kes on reaalselt tema tööd jälginud, saavad aru, et ta on väga hea treener, kes end pidevalt täiendab,» räägib Ojamaa. Samas pöörduvad Eesti treenerid tema kui agendi poole harva. «Pigem võtavad minuga ühendust välismaalased, kes loodavad Eestis endale treenerikohta leida,» lisab ta.

Välismaalasi on Eestisse omakorda raske tuua, kuna siin on pidevalt klubide juures kohad täidetud ning ka palju häid Eesti treenerid on tihtilugu töötud. «Treenerite turg on mängijate omast veel segasem. Paljud protsessid on kummalised ja objektiivset analüüsi tehakse vähem,» ütleb ta. Ojamaa nõustub maailmakuulsa agendi Mino Raiolaga, kes on öelnud, et paljude klubide juhtimise juurde pääsevad liiga kiiresti mehed, kes tegelikult ei tea, kuidas oma tööd teha. Ojamaa vihjas, et tihti saavad endistest mängijatest kiiresti treenerid, spordidirektorid või peaskaudid.

Madis Kokkuta omanimelise agentuuri kaudu on endale piiri taga töökohti leidnud nii käsipallurid, võrkpallurid kui ka korvpallurid. «Pean ütlema, et ükski treener minuga ühendust pole võtnud. Ega ka mängijad ise ei võta, pigem oodatakse, et keegi neid märkab. Ilmselt on tegemist eestlasliku tagasihoidlikkusega,» räägib Kokkuta.

Kokkuta Managementi juht Madis Kokkuta (vasakul) teeb agentuuris igapäevaseid toimetusi koos Marten Lombiotsaga. / Tanel Aruoja

Ka tema on kindel, et mõne treeneri puhul ei jää asi kindlasti kompetentsi taha. Kokkuta nimetab Alar Varrakut (Kalev/Cramo korvpalliklubi peatreener – toim) ja Rainer Vassiljevit (Tallinna Selveri võrkpalliklubi peatreener – toim), kellel peaks kindlasti olema potentsiaali kõrgemale tasemele liikuda. «Nemad on sellised noorema põlvkonna mehed, kelles on kindlasti duhhi, et edasi pürgida. Kõik saab alguse unistustest ja tahtmisest. Näeme, kui kõval tasemel ollakse igas pallimängus Islandil, Montenegros ja Sloveenias. Samal ajal Eestis kirutakse omade kallal ja võideldakse üksteise vastu. Jäädakse rahule, kui Eesti meistriliigas üksteisele ära suudetakse teha. Suures pildis jääme samal ajal kehvakeseks,» kritiseerib Kokkuta.

Kullamäe ütleb lõpetuseks, et tahtmise taha kindlasti midagi ei jää ja ka Eesti treenerid oskavad suurelt mõelda. «Oleme täie südamega asja juures ja püüame loomulikult võimalikult kaugele jõuda. Samas on kogu üldine taust üsna keeruline ja konkurents treenerikohtadele tohutu. Korralikku välisklubisse pääsemiseks on kindlasti vaja õnnefaktorit,» ütleb 45-aastane Kullamäe. «Treenereid liigutavad tuntud ja kogenud Euroopa agendid. Jääb küsimus, kuidas nende nimekirja pääseda.»

Korvpalli meistriliiga treenerid (vasakult) Heiko Rannula, Aivad Kuusmaa, Gert Kullamäe ja Andres Sõber. / Sander Ilvest

Kerde: piiri taga saab teada, mida tähendab töö ja vastutus

Kogenud korvpallitreeneri Üllar Kerde sõnul peavad noorema põlvkonna Eesti treenerid julgemad olema ning end igal juhul välismaal proovile panema. Kerde sõnul peab piiri taha minema juba ainuüksi selle pärast, et saada aru, kuidas töötavad täiskohaga treenerid.

«Seal oled sa üksi ning keskendud seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas ainult korvpallile. Ei ole võimalik vahepeal paariks päevaks koju pere juurde minna,» räägib Kerde. «Lisaks saab ainult välismaal teada, mis tunne on tõeliselt vastutada. Seal oled sa lihtsalt üks välismaalane, kelle süüks aetakse 75 protsenti klubi puudutavatest probleemidest. Oma mehi on ikka raskem lahti lasta, kuid välismaalane saadetakse kohe minema, kui miski ei sobi.»

Kerde juhendas aastal 2015 Venemaa superliigas (riigi tugevuselt teine liiga – toim) mänginud Moskva Dinamot ja saavutas hooaja lõpuks pronksmedali. «Kaotasime hooaja jooksul ainult ühe kodumängu, kuid pärast seda kutsuti mind kohe kindralite juurde aru andma. Selline elu pole muidugi kerge, kuid mina olen alati seda meelt, et me kõik õpime siin elus kaotustest, mitte võitudest,» selgitab 62-aastane treener. «Oma kodus on hea lihtne elada, juba seetõttu tuleb minna end proovile panema.»

Üllar Kerde / Tairo Lutter

«Mulle tundub, et nooremad treenerid ei julge minna ja tundmatus kohas vette hüpata. Ilmselt kardetakse ebaõnnestumist ja vallandamist. Venemaal öeldi mulle, et maailmas on olemas kahte tüüpi treenereid: ühed, kes on juba vallandatud, teised, keda hakatakse vallandama,» räägib Kerde. Ta meenutab, et püüdis ka Dinamos oldud aja jooksul eestlastest treenerid Venemaale meelitada, kuid tulutult. «Öeldakse, et ei osata keelt. Jutul lõpp. Uskumatu vabandus, kuna keele saab ju ära õppida, kui ise vähegi tahad.»

Kokkuvõttes ärgitab Kerde treenereid igal võimaluseluusi väljakutseid otsima. «Välismaalt tagasi tulles tundub Eesti kohalik liiga täiesti teistsugune. Minu juttu praegu keegi ei usu, aga kui treenerid rohkem ära käiksid, siis hakkaks asjad ka muutuma,» arutleb ta. «Praegu on kõigil hea lihtne Eestis omavahel mängida. Vastaseid on vähe ja kõik teavad kõigi kohta kõike. Vaja on uusi väljakutseid ja teadmisi.»

Jääb ikkagi küsimus, kuidas välismaale pääseda. «Meil pole praegu Eestis mitte kedagi, kes saaks kuskile peatreeneriks minna. Tuleb hakata kõigepealt mõne klubi juures noortega tegelema või siis abitreeneri kohaga leppima. Ainult tööd tehes on võimalik tippu jõuda,» vastab ta. «Teine võimalus on muidugi teha tulemus. See annab kohe nime, mida niipea ei unustata.»

Tagasi üles