Vaid korraks – kolmanda veerandaja lõpus ja neljanda alguses – andis Kalev/Cramo korvpallimeeskond Eesti karikavõistluste finaalis Tartu Ülikoolile mingi võimaluse. Korraks vähenes vahe seitsmele silmale, kuid kaks kiiret kolmepunktiviset tõmbasid pinge uuesti maha, lõpuminuti meeleheiteponnistuses jõudis Tartu ka kolme punkti kaugusele, kuid väga reaalset võimalust mängu päästa neil ei tekkinud.
71:66 võit ei sütitanud kalevlastes erilisi emotsioone. Korraks naeratati, korraks tõsteti karikas pea kohale ja oligi kõik. Toimunut võeti iseenesestmõistetavusega, sest Eesti tugevaim meeskond peabki kodus võitma.
«Esimesel poolajal tehti supertööd: kaitses oldi vastase küljes kinni, tegutseti ideaalselt,» hindas Kalevi peatreener Alar Varrak oma hoolealuste mängu. Esimese kahekümne minuti jooksul polnud kalevlastele tõesti võimalik midagi ette heita. Juba teise veerandaja keskel juhiti 24 punktiga ning vastane oli püsti hädas – isegi enam-vähem normaalsete viskekohtade leidmine oli Tartul suur probleem.
«Esimene poolaeg oli väga valus. Kui 24st viskest saame sisse vaid neli, pole meil suuri võimalusi. Kalevi-suguse meeskonna vastu peame kõik 40 minutit normaalselt viskama,» nentis Tartu peatreener Gert Kullamäe.
Asjad hakkasid muutuma teisel poolajal. Kalevi mängijad polnud enam nii agressiivsed, parajat peavalu tekitas neile ka tartlaste maa-ala kaitse. «Kahjuks see ongi meie tänavune omadus, et millalgi kukume mänguliselt kokku. Näiteks viimases Ühisliiga mängus Saratoviga kaotasime 27 punktiga, kuid tegelikult tuli vahe sisse vaid paari minutiga,» nentis Varrak. «Kui lased vastasel hoogu minna, läheb elu raskeks.»
Kalevi kapten Gregor Arbet leidis, et meeskond pidanuks teisel poolajal jätkama agressiivset mängu, kuid seda ei tehtud. «Tartu on ju hea meeskond. Kui neile võimalus anda, võtavad nad sellest kinni,» nentis ta. «Peame selle nimel töötama, et ärakukkumisi vältida.»
Kullamäe oli eilse finaali eel keerulises seisus. Laupäevases poolfinaalis Pärnuga vigastas Gert Dorbek reielihast. Eile tegi ta küll soojenduse kaasa ja proovis korraks ka mängida, kuid piirdus viie minutiga. Vahetult enne karikavõistluste otsustavaid mänge oli palavikus Kristen Meister. Tartu oli Pärnus aga vaid kümne mehega ning vangerdusteks polnud suuri võimalusi. Maa-ala kaitse kasutamine oli üks varem valmis mõeldud taktikaline käik.
«Kalevi koosseis on tänavu selline, et neid on võimalik maa-ala kaitsega pidurdada,» sõnas Kullamäe. Ja kuigi Kalev tabas lõpuks kümme kolmest ning ka otsustaval hetkel oli just Vitali Ljutitši kolmene see, mis röövis Tartu võimalused, oli tervikuna tartlaste valikust kasu. Kalevi mängurütmile mõjus see igatahes halvavalt.
Kalevil on tänavu kujunenud probleemiks tagamängijate ebastabiilsus. Varraku hinnangul tuleneb see sellest, et ta peab leidma mänguminuteid kuuele-seitsmele tagamehele. See ei tekita neis kõigis piisavalt rahulolu.
«Neid kõiki on raske õnnelikuna hoida. Samas, kui nad on juba meeskonnas olemas, tuleb neid ka mängitada,» arutles Varrak ja lisas, et olukord pole lihtne ka talle kui treenerile. «Kui Demonte Harper kõrvale jätta, pole keegi teine kedagi üle mänginud.»
Lisaks peavad kalevlased alles kohanema mõne nädala meeskonnas olnud tsentri Cedric Simmonsiga. Kogenud mees annab Kalevile palju juurde, kuid Arbeti sõnul on tunda, et ta pole veel jõudnud kõigiga ühele lainele. «Töö selle nimel käib,» lausus ta.
Karikavõistluste pronksmedalid – nii kummaliselt, kui selline väljend ka ei kõlaks – läks Pärnule, kes alistas Valga-Valka meeskonna 82:66. Pärnakatele oli selles saavutuses paras hulk sümboolset tähendust. Mängiti ju finaalturniir nende koduväljakul ning esimest korda jõuti kodusel tiitlivõistlusel esikolmikusse.
KAST:
Korvpall
Eesti karikavõistlused
Finaal
Kalev/Cramo – Tartu Ülikool 71:66
Kalev: Harper 16, Simmons 13, Tollefsen 10, Arbet 9, Ljutitš 7, Sokk 6, Dorbek 6, Veideman 4.
Tartu: Thomas 19, Milka 15, Talts 12, Sokk 11, Jõesaar 6, Jois 3.
3.-4. koha mäng
Pärnu Sadam – Valga-Valka 82:66