Igal nädalal keskmiselt kaks ja pool korda lennukiga reisiv jalgpalliagent Malle Koido puutub kokku maailma jalgpalliglamuuriga, kuid tajub selgelt oma vastutust noorte pallurite saatuse ees. Koido vastas ajakirja Jalka küsimustele.
Jalgpalliagent Malle Koido: olen kliendi jaoks olemas 24 tundi ööpäevas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
-Milline näeb välja jalgpalliagendi tavaline päev? Ärkad, jood kohvi, kuidas edasi? Kui suur on su kuu telefoniarve? (Tarmo Ala, Võru)
Rahulikematel nii-öelda kontoripäevadel käib juba kohvi kõrval WhatsAppi sõnumite läbivaatamine. Neid tuleb päevas sadu, eriti üleminekute hooajal. Mõned mängijad helistavad sulle ainult probleemide korral, mõned aga vajavad iga päev tähelepanu. Seejärel hulk telefonikõnesid ja InStatis klippide vaatamist. Enamasti on päevad aga üles ehitatud mõne klubi külastamise, turniiri skautimise või kliendikohtumise ümber, eriti välismaal viibides. Arvutasin kokku, et lendan keskmiselt kaks ja pool korda nädalas. Pass ja mobiiltelefon on agendi kaks olulisimat töövahendit. Enamik kõnesid käib tänapäeval interneti kaudu, nii et telefoniarve tuleb vaid saja euro kanti, millest enamiku moodustab rändlustasu välismaal viibides.
-Kas sa töötad iseseisvalt, kas sul on oma firma? Kui palju on töötajaid? Või oled kellegi alluvuses? (Steven, Jõgeva)
Olen partner Impact Sports Managementis, mis on üks Inglismaa viiest aktiivsemast agentuurist. Meil on mängijaid pea kõigis Inglismaa olulisemates klubides, kokku umbes 100 pallurit.
-Mina olen veendunud, et tippjalgpallurid on kaotanud kokkupuute reaalsusega ja elavad tavainimesest täiesti erinevas maailmas. Kas sa oled sellega nõus? (Joonas K, Nõmme)
Suur raha, mida tippmängijad teenivad, eralennukid ja luksusautod tekitavad keskmises inimeses paratamatult võõrastust. Nii elavad paljud superrikkad, kuid erinevalt sportlastest saavad nad seda teha anonüümselt. Selles maailmas ellujäämiseks tuleb unustada väline hiilgus ning näha fassaadi taga reaalsete murede ja rõõmudega isiksust. Cristiano või Messi elavadki omamoodi paralleelreaalsuses just selle tõttu, et fännid ja meedia on nende ümber mulli tekitanud. Kui igaüks, keda kohtad, kohe kriiskama ja mobiiltelefoniga vehkima hakkab ning ei näe sind kui inimest, vaid kui sümbolit, siis tekib sellest paratamatult barjäär.
-Jalgpallurid võivad soovi korral diivana käituda. Kes on kõige sõbralikum ja meeldivam tippjalgpallur, kellega kohtunud oled? (Hans, Tartu)
Inimesed ütlevad sageli pärast mõne tuntud mängijaga kohtumist, et ohhoo, ta ei olnudki täielik jobu. See ei peaks üllatama – enamik inimesi on ju üldjuhul kenad ja viisakad ja jalgpallurid pole mingi erand. Kaks mängijat, kes praegu meelde tulevad, on Belgia koondislane Christian Benteke ja Saksamaaga MMi võitnud Sami Khedira. Mõlemad jätsid pikema koos töötatud aja jooksul väga vahetu ja siira mulje.
-Kes on sinu tuntumad kliendid? (Krista, Keila)
Agentuuri hetke tuntuim klient on ilmselt Dele Alli, Tottenhami ja Inglismaa koondise keskväljamees ning üks maailma parimaid noori tippmängijaid. Agenditöö huvitavam pool on aga leida mängija nagu Dele siis, kui keegi temast veel midagi ei tea. Ka selliseid 16–18aastaseid ülipotentsiaalikaid kliente on mul praegu nii mõnigi. Agentide kliendid pole aga ainult mängijad, vaid ka klubid. Sageli pöörduvad Inglismaa ja Hispaania klubid minu poole Lõuna-Ameerika mängijate kohta info saamiseks.
-Üleminekuid nimetatakse tihti moodsaks orjatööstuseks. Mis on sinu vaatenurk? (Carmen, Jõelähtme vald)
Tavainimene võib töökohta vahetada, millal soovib. Miks ei võiks ka jalgpallur? Samas on peatreeneril üsna keeruline hooaega planeerida, kui pool meeskonda ühel suvalisel kolmapäeva hommikul lahkumisavalduse sisse annab. Üleminekutasud võiksid siiski olla proportsioonis mängija palgaga – näiteks on absurdne küsida tuhandeeurose kuupalgaga mängija eest miljon eurot üleminekutasu.
-Kas sa tunnetad ise, kui suur roll sul tegelikult on? Brasiilia slummist mõne talendika mängija Euroopasse saatmine muudab ju terve selle perekonna saatust. Need on elumuutvad otsused. (Maarja Nurm, Rakvere)
See paneb agendile peale ka surve anda õigel ajal õiget nõu. Just need Brasiilia slummis või sarnastes oludes elavad mängijad, kelle perel puudub sageli arusaam õigussüsteemist või FIFA reeglitest, vajavad kõige rohkem hästi informeeritud nõustajat. Sellised juhtumid motiveerivad mind oma töös kõige rohkem.
-Kas ma saan õigesti aru, et sa elad Rio de Janeiros ja samal ajal Inglismaal ka? Kas selline elukorraldus tuleneb tööst või muust? (Sten, Helsingi)
Viimase aasta olen elanud peamiselt hoopis Madridis. Elukorralduse dikteerivad töövajadused, kuid loomulikult valin elukohaks ikkagi sellise linna, kus ennast koduselt tunnen.
-Lugesin sinu raamatut “Minu Rio de Janeiro”. Jäi meelde, et aitad ainult neid poisse, kes väga tahavad jalgpalluriks saada, ega võta kliendiks neid, kes tahavad rikkaks saada. Seda on natuke raske uskuda, sest agendi töö iseloom on ju ikkagi vahendada mängijaid ja teenida. Isegi kui see on tõsi, mis kirjutasid, ei tahaks uskuda, et inimene kaua aega ahvatlustele vastu peab. Ükskord võidab ikkagi (soov teenida) raha. (Sebastian, Tallinn)
Ma näen mängijaid, keda huvitab eelkõige kuld ja kard: ööklubid, alkohol, raha tuulde pildumine, rohkem tüdrukuid, kui sõrmedel kokku lugeda saab. Sellise elustiiliga suudavad edu säilitada väga vähesed. Tippjalgpallis on konkurents nii karm, et mängijaks saamine peab olema sinu täielik kinnisidee. Ragnar Klavan rääkis intervjuus The Telegraphile, et kui tema sõbrad Viljandis pittu läksid, läks tema jooksma. Klavani- ja Poomi-suguste mängijate tööeetika on tippjalgpallis läbilöömiseks elementaarne, mitte soovituslik. Nagu igal elualal, pead sa kirglikult armastama seda, mida sa teed, siis jõuad ka marjamaale.
-Kas sa ise oled jalgpalli mänginud? (Andre, Järvamaa)
Kasvasin üles pidevalt Mustamäel teiste lastega vutti tagudes. Kurioosumina sain hiljem teada, et täpselt samu väljakuid kulutas paarkümmend aastat varem ka väike Aivar Pohlak, minu lapsepõlve-eeskuju. Ühel hetkel läks sõbranna Florasse trenni ja kutsus mindki kaasa. Mõned medalid on mul kodus olemas, ent koolis läks mul siiski paremini kui palliplatsil.
-Miks sind just jalgpall hakkas paeluma? (Taale, Haapsalu)
Jalgpalliga kokku puutudes tekkis minus tunne, et siia ma kuulun. Olid põnevad ajad: Mart Poom paistis Inglismaal silma, läbi olid murdmas noored talendid nagu Andres Oper ja Raio Piiroja. Valmimas oli Lilleküla staadion. Umbes 12aastasena hakkasin lugema kõikvõimalikku jalgpalliga seotud kirjandust nii Eestist kui ka välismaalt ja sain aru, millise ühiskondliku mõõtmega nähtus jalgpall on. Mulle imponeeris Eesti Jalgpalli Liidu tollane missioon ja see, kui kiiresti Eesti vutikultuur arenes. Tekkis tahtmine jalgpallist kõike teada ning just sel alal oma teadmisi ja oskusi rakendada. See haaras mu kaasa ning pole tänapäevani lahti lasknud.
-Eesti Jalgpalli Liit eelistab pigem sellist lähenemist, et klubid ise planeerivad mängijate karjääri. Agentide mesijutt peab pahatihti silmas vaid nende endi huve ja võib pallurite karjääri nässu keerata. Sina lükkad selle mõtte kindlasti lobedalt ümber? (Eerik, Pärnu)
Eesti jalgpallil on oma eripärad, kuna siin pole üldjuhul mängus arvestatavaid üleminekusummasid. Ka klubide rivaalitsemine pole nii terav kui suuremates riikides. Eesti-siseselt on agendil väga vähe tööd, samuti olen kuulnud, et Eesti klubid ei maksa agenditasusid. Lisaks ei hoia Eesti klubid mängijaid tavaliselt tagasi, neid huvitab just see, et nad jõuaksid pikemas perspektiivis nii kaugele kui võimalik, kuna selle pealt Eesti klubi teenib. Kui aga tuleb aeg Piiroja-sugusele mängijale esimest välisklubi otsida, siis tulevad hea agent ja tema sidemed nii sportlasele kui ka Eesti klubile ainult kasuks.
-Kas naisena on end raske jalgpallimaailmas kehtestada? (Merita, Peetri)
Eestis töötades oli minule juba lapsest saati loomulik, et jalgpallis tegutseb palju-palju naisi, alustades meie jalgpalliliidu igapäevatööd juhtiva Anne Reiga. Eesti riigitelevisiooni jalgpalliankur on naine – Aet Süvari. Mind häirib natuke, kui näiteks FIFA peasekretäri Fatma Samourat tutvustades tuuakse eraldi välja, et ta on eriti tubli, kuna ta on naisena suutnud end meestemaailmas kehtestada. Ka väljaspool Eestit on jalgpallis naisi juba nii palju, et seda ei peaks saavutuseks lugema. Oluline pole inimese sugu, vaid see, kui hästi ta oma tööd teeb. Muidugi, ilmselt kuulub minu sõpruskonda rohkem 60ndates eluaastates mehi kui keskmisel 20ndates eluaastates naisel. Mõne maailma tipptreeneriga mitu tundi teetassi taga vutist vadrata on täielik privileeg ja üks minu töö huvitavamaid osi. Need vestlused panevad mõtted tööle ja tekitavad uusi vaatenurki.
-Ma tahan jalkaagendiks saada!! Mis ma tegema pean? Kuidas saada? (Märten, Pääsküla)
Jalgpalliagent kui amet on piiratud kõrge seinaga. Pole olemas samasugust selget karjääriredelit nagu näiteks arstidel või advokaatidel. Agentuurid endale praktikante ei võta ning et kuhugi otsa peale saada, peavad sul juba mängijatest kliendid olemas olema. Soovitan esiteks jalgpalliga seotud töökoht otsida – see aitab kontakte tekitada – ning õppida õigusteadust, ärijuhtimist, turundust või midagi sarnast. Mängija karjääri planeerides pead sa nii lepinguid lugema, intervjuusid korraldama kui ka mõnikord psühholoogi rolli mängima. Vaja on mitmekülgseid teadmisi ja armastust 24 tundi päevas inimestega suhtlemise vastu. Kasuks tuleb ka keelteoskus – nii Jorge Mendez kui Mino Raiola räägivad vabalt vähemalt kolme olulist keelt.
-On üks ütlus: ideaalses maailmas pole jalgpalliagente. Kas nõustud? (Mairold, Tallinn)
Ideaalses maailmas kohtlevad tööandjad töötajaid alati õiglaselt ja keegi ei ürita kellelgi nahka üle kõrvade tõmmata. On oluline aru saada, et hea agent ei sibli ringi mitte oma huvides, vaid esindades oma klienti ja aidates neil oma lühikesest karjäärist maksimum võtta. Nende töö on omada kontakte Istanbulist Rooma ja Shanghaini välja. Juba tavainimesel on ebamugav oma bossiga palgatõusust rääkida, ja kui homme peaksite alustama tööotsinguid Hiinas, ei teaks te ilmselt, kust pihtagi hakata. Jalgpalluri lühikeses karjääris on peale selle mängus suured rahasummad, keerulised lepinguklauslid mitmes keeles ja iga paari aasta tagant uude riiki kolimine. Selle kõige laitmatult sujumiseks on vaja spetsialisti abi. Me ei korralda üleminekuid ega sõida seejärel Bahamale peesitama – me oleme oma klientide jaoks olemas 365 päeva aastas ja sageli 24 tundi ööpäevas.
Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php