Hiljuti avaldas Rahvusvaheline Jalgpalliliit (FIFA) nimekirja, millistele alaliitudele nad lõppeval aastal trahve on teinud. Enamjaolt peavad jalgpalliliidud oma kukrut kergendama seetõttu, et koondiste mängudel ei suuda fännid end inimese kombel üleval pidada. Karjutakse vastastele või kohtunikele solvanguid, räusatakse niisama ja halvemal juhul muututakse ka vägivaldseks.
Mis see on, mis sunnib inimese mõne klubi või koondise või sportlase tulihingeliseks toetajaks hakkama? Kas fännid on inimesed, kes ise pole suutnud midagi saavutada, aga tahavad ka suure spordi sees olla? Või on nad lihtsalt spordisõbrad, kes südamest oma lemmikutele kaasa elavad ja võimsaid emotsioone jahivad? Või otsivad omasuguste seltsi ja peidupaika argimurede eest?
Mõned psühholoogid usuvad, et fännipsühholoogia juured ulatuvad primitiivsetesse aegadesse, kui inimesed elasid väikestes hõimudes ning sõjamehed kaitsesid oma hõimuliikmeid elu hinnaga. Tänapäeval mängivad sportlased samasugust rolli. «Sõda» toimub lihtsalt spordiväljakul ja «sõdijad» on mängijad. Sportlaste etteasted ja vastasseisud ühendavad fänne, kes tunnevad sama tugevaid emotsioone nagu võitlejad ammustel aegadel.