Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eesti spordi hea süsteem peab saama pettekujutelmast tegelikkuseks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Esimest korda Eesti parima treeneri tiitli pälvinud Matti Killing arvas, et ilma galaõhtul selja taga seisnud õpilaste pingutuseta ta seda tiitlit võitnud ei oleks. | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

EESTI SPORT. Sisesõjad, rumalad otsused ja vanas rajas loksumine – selline oli Eesti sport aastal 2016. Tundub kole, kuid hoolimata kõigest pole tulemused laita.

Matti Killing, lõppeva aasta parimaks treeneriks valitud mees, ütles spordiaasta lõpupeol välja kibeda tõe. Killing tunnistas, et normaalseks äraelamiseks on ta lisaks treeneriametile pidanud aastate jooksul leidma ka lisatööd. Ta selgitas, et tuleb olla lihtsalt leidlik ning rabada päevas rohkem kui kaheksa-üheksa tundi. Selline on tegelik elu mehel, kes on üks kahest eestlasest kaheksanda taseme treenerist ning kelle juhendatav neljapaat võitis augustis Rio olümpial pronksmedali.

Killing jätkas: «Kui saaks treeneri tasustamise õigetesse raamidesse, oleks treenereid rohkem. Praegu läheb nii mõnigi inimene selle töö juurest kaduma, sest peret on vaja toita. Sellist asja kui treeneri palk meil ju ei eksisteeri… see on õige koht, kuhu panustada. Usun, et see signaal jõuab lõpuks ka valitsuseni.»

Seni pole jõudnud ning just see on 2016. aasta lõpuks Eesti spordi probleem number üks. Aasta treeneri sõnu tasub uskuda.

Paraku võimendavad kultuuriministeerium ja Eesti Olümpiakomitee visa järjekindlusega pettekujutelma, nagu teeks riik treenerite palgatoetuse maksmisega kõigile selle ameti esindajatele tohutu teene ning mingit probleemi polegi. Kuid tegelikult…

On neid, kes saavad treeneritöö eest kolm-nelisada eurot, on neid õnnelikke, kes ehk isegi kaheksasada, kuid… keskmine treener teenib oma töö eest summa, mille kohta elukogenud inimesed ütlevad, et sellega ei ela ega sure.

Motiveerivast tasust pole üldjuhul juttugi, nii jääbki treenerile rahalise pisku kõrval preemiaks trennis käiva poisi või plika väikseimagi õnnestumisega kaasnev õnnelik naeratus või rõõm õpilase rekorditest ja medalitest. Need on hetked ja emotsioonid, mille pärast tihti seda tööd tehaksegi, kuid päris elus ei aita need osta perele süüa ega maksta liisinguid ja laene.

Kuid süüa on vaja ning arveid tuleb tasuda. Seepärast ongi Eesti sport olukorras, kus treeneril on tihtipeale ka nii-öelda päris töö, mis reaalselt midagi ka sisse toob. Seejuures pole küsimus ainult laste ja noortega tegelevates treenerites, vaid ka päris tipptasemel juhendajates. Kõigepealt tavainimese mõistes täiskohaga töö kooliõpetajana, tootmisettevõtte spetsialistina, taksojuhina või kasvõi firmajuhina ning seejärel veel täiskohaga töö treeningusaalis.

Seejuures ei maksa arvata, et treeneri töö piirdub päevas kolme, nelja või viie treeningutunniga. Treeningute sisu tuleb planeerida, ennast pidevalt koolitada ja arendada, analüüsida… Ning kõige tipuks nädalavahetusel ka võistlustele sõita. Seda tihti veel oma isikliku auto või minibussiga.

Kui kaua üks inimene suudab sellises rütmis elada? Ja miks peaks üldse üks täie mõistusega noor inimene endale sellist elu tahtma? Tasub meenutada selle loo alguses Matti Killingu öeldut, et inimesed lähevad selle töö juurest kaduma.

Aasta tagasi rääkisid EOK ja ministeerium õhinal treenerite palgatoetuseks mõeldud summa suurenemisest, unustades seejuures fakti, et samal ajal kasvas ka toetuse saajate arv ning tegelikult tõusis treenerile makstav palgatoetus vaid üks euro. Toetuse üldsummat tõsteti ka algavaks aastaks, kuid märgatavat palgatõusu ei taga seegi.

Aastad mööduvad, kuid Eesti spordis valitsevad probleemid püsivad. Treenerite töötasudesse puutuv on habemega jutt. Kahel viimasel aastal toimivast palgatoetusest oli abi niipalju, et seni peamiselt stipendiumi või sootuks ümbrikupalka saanud treenerite töölepingud muutusid ametlikeks, nad hakkasid maksma makse ning said koos sellega ka sotsiaalsed garantiid.

Sellega riigi abi ka piirdub – palgatoetus tähendab sisuliselt ju seda, et kogu summa tuleb maksudena riigile tagasi anda. Treeneri kättesaadavat palka see aga ei suurenda. Tegelikult polnud ka sotsiaalsed garantiid enam eriline teema. Nendel, kes treeneritöö kõrvalt ka mujal töötasid, olid kõik seda laadi probleemid lahendatud. Nii tegelevadki spordijuhid suurtest rahasummadest rääkides sisuliselt vaid kosmeetiliste parandustega.

Raske on uskuda, et kultuuriministeeriumi ja EOK inimesed seda kõike ei adu. Millegipärast püütakse aga hullumeelse järjekindlusega probleemidest mööda vaadata ning rääkida reaalsusega mitte ühtivat juttu kohaliku omavalitsuse ja klubide endi suurenevast panusest. Võib-olla paistabki Tallinnas mugavatest kabinettidest vaadates kõik nii lihtne ja enesestmõistetav. Tegelik elu on midagi muud. Kui ametnikud seda ei usu, küsigu kasvõi iga päev spordipõllul rügava Killingu käest.

Käärid reaalse töö tegijate ning kontorites sportlaste ja treenerite teenindaja rollist käsin-poon-lasen-tegelasteks moondunud aparatšikute vahel on suured paljudes spordialaliitudes.

Korvpalliliidu värske president Jaak Salumets on lubanud, et seni vaid kitsa ringi arvamusega arvestanud alaliidust saab tõeline klubide teenindaja ning erilist tähelepanu hakatakse pöörama arendustööle maakondades. Enne valimisi tegigi ainsana kandideerinud Salumets Eestile ringi peale. Aeg näitab, kas see oli vaid häälte kindlustamiseks mõeldud näitemäng või on tõesti midagi ka päriselt muutumas.

Samas ei näita mitmes teises alaliidus tülid vaibumise märke. Suusaliidus käib vägikaikavedu alaliidu enda mõistes abstraktse Team Haanjaga, vehklemisliidus on eri leeride vahelised sisetülid viinud nii kaugele, et üks liige on alaliidu kohtusse kaevanud, opositsioon kipub paugutama kergejõustikuliidu presidendi suunas. Spordi jaoks kaugeltki mitte parimaid käike on teinud ka EOK – näiteks maakondlike spordimeisterlikkuse gruppide toetamine otsustati lõpetada. Sellega löödi aga kirvega selga just nii-öelda ääremaadel Eesti spordi jaoks üliolulist tööd tegevatele inimestele.

Tallinnast vaadates võib tõesti paista, et mis see paarisaja euro kadumine kuus ikka ära ei ole, kuid reaalset tööd tegevale inimesele tähendab see suurt probleemi. Väited, et sellised hädad peaksid olema kohaliku omavalitsuse lahendada, on eluvõõrad. Kõik, kes väljaspool suurlinnu elavad ja liiguvad, teavad, et kohalikel omavalitsustel pole spordi täiendavaks toetamiseks lisaraha kusagilt võtta.

Küll aga lubas oma valimiseelses programmis raha Eesti sporti juurde tuua aprillis EOK presidendiks saanud Urmas Sõõrumaa. Ta kinnitas, et pole jutu- vaid tegudemees, ning rääkis sellest, kuidas üks temaga seotud ettevõte saab EOK kuldsponsoriks ning tubaka- ja alkoholiaktsiisi tõusust saab EOK juurde viis kuni kuus miljonit eurot.

Üheksa kuu möödudes pole suuri rahalaevu veel märgata. Tõsi, Sõõrumaa ei ütelnud välja tähtaegu, millal üks või teine asi juhtuma hakkab. Esialgu on president pälvinud tähelepanu peamiselt tavainimese jaoks segaselt kõlavate mediteerimisjuttudega. Siiski, veidike muudeti tippspordi rahastamise mudelit ning toetuse saajate ringi tõmmati koomale. See viis aga selleni, et toetuse saajate hulgast langesid välja ka mitmed äsja olümpial osalenud sportlased. Raha jaotamise süsteemi muutus peaks olema seotud väljastpoolt tulevate toetussummade märgatava suurendamise, mitte olemasoleva vaieldavatel alustel ümberjagamisega.

Kuigi probleeme on palju, näitas Rio olümpia, et Eesti sport otseselt hinge ei vaagu. Üks medal – olgugi et füüsiliselt on neid tükki neli – pole küll teab mis vägev skoor, kuid rohked kohad esikümnes räägivad väga tugevate keskmike olemasolust. See on aga alus, millelt võib üks või teine sportlane suvalisel hetkel kerkida oma ala maailma absoluutsesse eliiti.

Nii ketserlik, kui see mõte ka ei tundu, kuid mõneti oli sõudjate pronks Eesti spordile isegi kahjulik. Eesti spordis tehakse suuri järeldusi ikkagi suveolümpiate põhjal.

Viimati jäi Eesti medalita Atlantas aastal 1996 ning pärast seda tehti Eesti spordisüsteemis suured ümberkorraldused. Paljuski kehtivad paarkümmend aastat tagasi kehtestatud reeglid siiani. Jäänuks Eesti Rios medalita, olnuks ka kogu spordisüsteemi värskendamine ja taaskäivitamine tõsisemalt päevakorral. Nüüd on meil aga medal ning mida üks pisut üle miljoni elanikuga riik ikka rohkem tahta võiks.

Tegelikult võivad Sõõrumaa ja teised spordijuhid öösiti nagunii üsna rahuliku südamega magada. Ohtu, et kõik treenerid raskustele alla vannuvad ja spordist lahkuvad, pole vaja karta. Eestlane on ju kannatlik ning isegi kõige raskematel hetkedel mõtlevad südamega asja juures olevad inimesed sellest, kuidas üks või teine asi ikkagi ära teha, mitte kergekäeliselt alla anda.

Sellest on mõneti kahju, sest edasiviivat survet spordijuhtidele nii ei teki. Pole aga survet, pole ka probleemi ning asjadel lastakse minna vanaviisi. Kuid just vanas mugavas rajas kulgemise jätkamist kardeti Sõõrumaa puhul kõige rohkem. Viimane aeg on näidata, et kartustel polnud alust. Või ikka oli?

Tagasi üles