Eesti spordiaasta 2016 5 + 1 mõjukaimat sündmust (1)

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ott Tänak Poola ralli viimasel võistluspäeval.
Ott Tänak Poola ralli viimasel võistluspäeval. Foto: SCANPIX

Eesti spordi suurimad sündmused lõppenud aastal ning veel üks Eesti sporti eeldatavalt tugevalt mõjutav sündmus.

1. Ott Tänaku pisarad Poola ralli finišis

Poola kruusateedel oli Ott Tänak vaieldamatult maailma kiireim rallimees. Näis, et Tänaku ja kaardilugeja Raigo Mõlderi ajalooline esimene võit on juba käeulatuses, kuniks… eelviimasel kiiruskatsel purunenud rehv nad teiseks kukutas. Viimane kiiruskatse ei muutnud enam midagi. Senise karjääri parim tulemus, aga ikkagi nii paganama valus.

«Mul ei ole midagi öelda… see koht ei tähenda mulle praegu midagi,» sõnas Tänak pisaratega võideldes. Mõni hetk hiljem tõusis suurimatest suurimaks valitsev maailmameister Sebastien Ogier, kes jalutas finišialast eemale sammunud Tänakule järele, tõstis ta oma õlgadele ning tõi teiste juurde tagasi kui võitja. Kõik teadsid, et see oli Tänaku võit, mille ebaõnn temalt varastas. Võit, milleni ta ükskord jõuab niikuinii!

2. Rasmus Mägi jooks olümpia finaalis

Taasiseseisvumise järel polnud seda suutnud ükski eestlane. Viimati jõudis nii kaugele 5000 m jooksus Enn Sellik, sügaval nõukogude ajal. Jutt käib jooksuala olümpiamängude finaalist. Ajalooline ja erakordne hetk – Rasmus Mägi Rio olümpia 400 m tõkkejooksu finaali kõige sisemisel rajal.

Selle hetke suurust tajusid kõige sügavamalt kogenud kergejõustikusõbrad. Need, kes olid veel aastate eest kõigest unistustes mänginud mõttega, et ükskord võiks sellises jooksus osaleda ka mõni oma mees. Nüüd oli poolfinaalis riigi rekordi jooksnud Mägi kohal ja pakkus sealgi vägeva elamuse. Pisut vähem kui 50 sekundit totaalset naudingut pealtvaatajale, meeletut pingutust jooksjale endale ning kõige krooniks olümpiamängude 6. koht. Vägev! 

3. Martin Kupperi napp medalita jäämine

See oli üks erakordne kettaheite võistlus. Rio olümpiamängude lõppvõistluse viie vooru järel oli Martin Kupper seitsmendal kohal. Viimasel katsel lennutas ta aga kahekilost ketast 66.58 ja tõusis teiseks! Kas tõesti üllatusmedal? Viimases voorus oli püssirohtu teistelgi meestel. Esmalt tõrjus Daniel Jasinski ta kolmandaks ning kohe seejärel kullaväärilise heite teinud Christoph Harting neljandaks. Nii jäigi. Kui meenutada, siis oi kui mitu valusat neljandat kohta kohe pähe tuleb… Palju!

Kuigi medalita, oli see Kupperi jaoks läbimurdevõistlus. Tõsi, ta pole veel nii stabiilne kui legendaarne Gerd Kanter oma parimatel päevadel, kuid asjaolude sobival kokkulangemisel võib vägilasemõõtu Kupperi poolt teele saadetud ketas lennata väga kaugele.

4. Sõudmise neljapaadi olümpiapronks

Sõudjate olümpiamedali teeb eriliseks selle meeskonna lugu. Pärast neli aastat tagasi Londonis saadud valusat neljandat kohta meeskond lagunes. Ühed tahtsid üht ja teised teist… Õiget õnne aga ei leidnud neist keegi. Õnneks mõistsid ka mehed ise, et nende jõud peitub koostöös ning oma egod suudeti allutada meeskonna omale. Treener Matti Killingu juhtimisel alustati uut teekonda.

Rio olümpia finaali ajaks oli juba selge, et kui seegi kord jäädakse medalita, oleks tegemist totaalse läbikukkumisega. Tegelikult ei tekkinud ka võistluse ajal kordagi kahtlust, et Eesti võiks jääda medalikolmikust välja. Ei jäänudki. Selles finaalis nappis emotsioone raputavat draamat ning viimaste tõmmeteni käivat sentimeetrite mängu, kuid sündmusena on olümpiamedali võitmine alati suurejooneline ja oluline.

5. Ragnar Kalvani hüpe superklubisse

Kui vaadata kogu maailma jalgpalli, pole Ragnar Klavan esimese suurusjärgu täht. Aga ta on suurepärane jalgpallur, kes teinud vägeva karjääri ning jõudnud välja paljude jalgpallurite jaoks unistusteliigaks olevasse Inglismaa meistriliigasse. Ja mitte lihtsalt liigasse, vaid selle seltskonna ühe legendaarseima klubi, Liverpooli ridadesse. Ta on meie oma mees!

Eesti on nii väike spordimaa, et mõne võistkonnaala esindaja jõudmine absoluutsesse tippliigasse on erakordne sündmus. Varasemast on võrreldavaga hakkama saanud Martin Müürsepp ja Mart Poom. Nüüd siis Klavan, tänu kelle eeskujule unistab nii mõnigi poisipõnn täiesti tõsiselt sellest, kuidas ise kunagi Liverpooli särgis platsil ringi lipata.

Liiga poolest on Klavanil tipp saavutatud. Saaks nüüd veel Inglismaalt ka mõne medali…

***

61:60

Napimatest napim võit, häältega 61:60, andis tuliseks kiskunud valimiskampaaniate järel Eesti Olümpiakomitee presidendi tooli ärimees Urmas Sõõrumaale. Toona veel korvpalliliidu presidendiks olnud ja poliitkarjääri teinud Järi Ratas jäi tühjade pihkudega… kuniks pool aastat hiljem tõusis ta poliitkombinatsioonide tulemusena hoopis peaministriks.

Kas Sõõrumaa võit oli terve spordi võit? Nüüd, üheksa kuud hiljem, on sellele küsimusele veel raske vastata. Midagi käegakatsutavat pole veel tehtud. Või kui on, siis tegelikkuses pole seda näha. Jääme ootama.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles