Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kamp šeike mängib Kataris võrkpalliga veidrat mängu

Ka käsipallis on rahaga MMi medal ostetud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Katari Emiiri karikaturniiril triumfeeris Al Rayani klubi. | FOTO: facebook

VÕRKPALL. Maailmailiiga teisel turniiril Eesti rahvusmeeskonna esimeseks vastaseks olev Katar on pigem klubi kui koondis. Kõik koondislased on küll kohaliku liiga mehed, ent tegelikult välismaalased. Ühe erandiga. Mängijad on pärit Bulgaariast, Serbiast, Brasiiliast, Bosnia ja Hertsegoviinast, Somaaliast, Senegalist, Montenegrost, Süüriast... ja üks mees tõepoolest Katarist. Samasuguse rahvusvahelise meeskonnaga võitis Katari käsipallikoondis kaks aastat tagasi MMil hõbemedali.

Eesti koondise peatreener Gheorghe Creţu on mõni aasta tagasi eksootilises Kataris töötanud, juhendades Dohas sealset Al Arabi klubi. Katari võrkpallielu on üsna omapärane: Creţu ajal ehk aastal 2013 asusid kõik kuus klubi ühes linnas ja kasutasid ka ühte ja sama mängusaali. Pealtvaatajaid oli mängudel 20 ringis. Katari klubid on tegelikult kohalike šeikide eralõbu ja omavaheline võistlus. Omanikud on vennad või muul moel sugulased.

«Klubiomanikud seal võrkpallist või spordist ei hooli, kuhjatakse kokku meeskonnatäis välismaalasi, kohalikke peaaegu pole. Ja eesmärk on sõbrale lihtsalt ära panna. Ostavad tähti kokku ja lihtsalt lõbutsevad niimoodi,» selgitab Creţu.

«Raha seal ei loeta, vahel sõlmitakse nädal enne hooaja lõppu kümnepäevalisi lepinguid meeletute summade eest ja tuuakse näiteks finaaliks kaks tippmängijat juurde,» kirjeldab Creţu sealset süsteemi. Palgad on utoopilised, meelitades ligi brasiillasi, kuubalasi, samuti mängijaid Euroopast. Lõppenud hooajal on klubide arv kasvanud 11ni.

Koondises on ka paar meest, kes juba Creţu ajal Kataris mängisid, osa ka tema käe all. «Brasiillane Renan Ribeiro ja üks aafriklane on minu käe all mänginud. Ribeiro ja ka mitu Balkani meest on korraliku tasemega ja võiksid mängida ka mõnes normaalses Euroopa liigas. Aga sellist raha, mida neile Kataris makstakse, ei ole mujal võimalik teenida,» teab juhendaja.

«Brasiilias ega mujal vaesemates riikides ei saaks need mängijad endal iial lubada seda elu, mida Katar pakub. Lisaks saavad nad oma suuri peresid toetada. Mitu koondislast on Kataris juba alates 20ndate eluaastate algusest,» ütleb Creţu.

Neil on Katari pass, ent seda kasutavad nad vaid rahvuskoondisega reisides. «Muul ajal kasutatakse oma riigi, nii-öelda päris passe. Need Katari passid võetakse pärast koondisest lahkumist käest ära. See, kuidas rahvusvaheline võrkpalliliit sellisel jamal toimuda laseb, on omaette küsimus,» räägib Eesti koondise loots.

Välismaalaste kokkukuhjamine pole Kataris sugugi erakonde, sama toimub ka teistel aladel: käsipallis «osteti» endale 2015. aastal võõrtööjõu toel maailmameistrivõistluste hõbe, kergejõustikus käib samasugune kodustamine.

2015. aasta medalimeeskonnas oli küll neli kohalikku meest, ent mitte põhitegijatena. Medali tõid riigile Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Prantsusmaa, Hispaania ja Kuuba mehed. Autasuks kulla eest lubati meestele kuuekohaline rahasumma. Poolfinaali pääsu eest kindlustasid nad aga eluaegse pensioni. Katari šeigid ei tahtnud midagi juhuse hooleks jätta.

Peale mängijate osteti Hispaaniast sisse ka fännid, kes Katari koondise särgid selga tõmbasid ja neile kaasa elasid. Rio olümpial sai Katar 8. koha nagu ka selle aasta MMil.

Kogu see absurd on seejuures reeglitega lubatud. Nimelt on rahvusvahelise käsipalliliidu reeglites kirjas, et mängija võib mõne teise riigi koondist esindada juhul, kui ta pole kolm aastat esindanud oma riigi koondist.

Sama on Kataris üritatud ka jalgpallis teha, ent rahvusvaheline alaliit ei lubanud sel juhtuda.

Tagasi üles