Mart Soidro: miks sportlastest ei saa häid kirjanikke?

Foto: Toomas Huik

Eesti Kirjanike Liidus oli aprillis 313 liiget, aga nende hulgas pole ühtegi sportlast. Isegi mitte endist ega keskpärast. Paavo Kivine (1939), kindlasti ka kirjanduses 7,75 meetri mees, võiks nende väljavalitute hulka kuuluda, aga tagasihoidliku inimesena ta püünele ei püri. Mis sest, et viimasel ajal on ühingusse vastu võetud ka napilt seitse meetrit ületanud «atleete».

1976. aasta Eesti meister males Valter Heuer (1928–2006) kuulus sellesse organisatsiooni. Aga alles 1994. aastast, kuigi sai «Meie Kerese» eest juba 1978. aastal Eesti NSV ühe hinnatuima kirjandusauhinna, Juhan Smuuli preemia.

Kipun juba eos oma arutluskäiguga rappa minema, sest meie kaks sõjajärgset spordikirjanduse suurkuju olid mõlemad ka meistersportlased. Kellele meeldib rohkem Tokyo, kellele Müncheni olümpiaraamat, praegused kollektiivsed üllitised on nii või teisiti nende kõrval korralikud käkid.