Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ultrasportlane Rait Ratasepp: kui loodus kutsub, tuleb kutsele reageerida

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rait Ratasepp | FOTO: Erakogu

Tere! Olen ultrasportlane Rait Ratasepp ja seisan augustis silmitsi elu suurima väljakutsega – läbida kümnekordne ultratriatlon katkematus formaadis ning seda kiiremini kui keegi kunagi varem suutnud on. 38 km ujumist, 1800 km jalgrattasõitu ning 422 km jooksu.

Kuni võistluse alguseni teen igal nädalal Postimehe veergudel blogipostituse, kus annan lugejatele ülevaate ultraspordi võludest, valudest ning paljust muustki. Kolmandas blogis jagan muljeid pühapäeval lõppenud kahekordse ultratriatloni MK-etapist, mille lõpetasin isikliku rekordi ja teise kohaga.

Läksingi distantsile – 7,6 km ujumist, 360 km ratast ja 84,4 km jooksu – vastu eesmärgiga püstitada isiklik rekord. Olin seda distantsi varem läbinud kolm korda ning parimal juhul saanud kirja aja 21 tundi, 32 minutit ja 55 sekundit. Vana rekord sai uue kuue – 20 tundi 14 minutit ja 25 sekundit. Tunnen, et olen elu parimas vormis.

Milles see väljendub? Füüsiliselt pole mul niivõrd muretut võistlust veel olnudki. Veest välja tulles suutsin ujumise kohe ära unustada. Mul ei olnud õlgades mingit väsimust ning sain kohe ratta peale minna. Ka ratta seljas sujus kõik – suutsin 360 km läbida vaid ühe peatusega. Jooksudistantsi teises pooles läks küll raskeks, kuid tean ka põhjust. Tegin toitumise poole pealt vea ning vältisin tahket toitu. Vedelapoolse toidu peal olles tekkis aga jooksu teises pooles tunne, et söök ei taha sees püsida. Põhjus, miks ma tahket toitu ei söönud, oli väga kõrge tempo, mis ei lubanud söögil alla minna.

Kuid toitumine oli ka üks väheseid asju, millega ma rahule ei jäänud. Tegu oli minu hooaja avastardiga ning sain väga hea tunde. Hoolimata sellest, et kolmandat võistlust järjest pidin leppima teise kohaga. Seekordne võitja, poolakas Robert Karas, läbis distantsi maailmarekordit tähistava 19:44.42-ga. Enne starti ei teadnud temast keegi väga midagi. See näitab, et ala muutub järjest populaarsemaks, mis on minu poolt vägagi tervitatav. Populaarsuse kasvu kinnitab ka tõsiasi, et ma pole varasemalt sedavõrd tiheda konkurentsiga ning rohke osavõtjate arvuga (võistluse stardinimekirjas oli 62 sportlast) ultradistantsil startinud.

Rohke osavõtjate arv tähendas, et suhteliselt lühikesel rattaringil (4,73 km) tekkis toitlustuspunktides tihe liiklus. Mõnel ringil jäingi suutäiest ilma. Teisalt polnud sellest hullu, sest lühike ring tähendas, et peagi saab uuesti proovida.

Tegin võistlustel ka ühe huvitava tähelepaneku. Mainisin ennist, et läbisin rattadistantsi vaid ühe vetsupeatusega. Tegelikult lükkasin seda oma 100 km jagu edasi. Kui lõpuks peatuse ära tegin, kulus mul selleks 35 sekundit. Samas parandasin järgneval kolmel ringil oma aega 15 sekundit ringi kohta. Järeldus: peatusi ei tasu edasi lükata.

Igatahes, tegu oli ühe kõige meeldejäävama võistlusega. Minu isu spordi vastu kasvas veelgi ning juba eile tundsin, et tahaks tagasi trenni – see on hea märk. Püstitasin isikliku rekordi ning aitasin püstitada maailmarekordit. Poolakas tänas mind mitu korda, nii distantsi jooksul kui auhinnatseremoonial. Ka mina tänasin teda, sest ta innustas mind veelgi rohkem pingutama.

Järgmise ultrakatsumusena ootab mind juulis ees kolmekordne (11,4 km + 540 km + 126,6 km) ning augusti lõpus kümnekordne ultratriatlon katkematus formaadis ehk järjestikku 38 km ujumist, 1800 km ratast ja 422 km jooksu.

Kui sul on mulle küsimusi või teemasoovitusi, millele võiksin järgmises blogipostituses vastata, andke sellest lahkesti kommentaariumis teada. Nädala pärast kohtume! Rait.

Tagasi üles