Vollemeeste reis Mehhikosse: üks magas sisse, teine kardab lennata, kolmas sai sissesõidukeelu (1)

Mariel Gregor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võrkpallikoondis startis eile Mehhikosse Maailmaliiga kolmanda grupi finaalturniirile.
Võrkpallikoondis startis eile Mehhikosse Maailmaliiga kolmanda grupi finaalturniirile. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kui 23-liikmeline seltskond võtab ette reisi maailma teise otsa, on selge, et midagi läheb ikka viltu. Nii oli ka Mehhikosse Maailmaliiga finaalturniirile sõitnud võrkpallikoondisega. Üks mees jäi peaaegu lennukist maha, teisel on keelatud minna USAsse – kust reis läbi läks – ja kolmas kardab lennata.

Pikk teekond algas eile varahommikul ehmatusega: kui ülejäänud koondis ja abipersonal oli enne kella viit hommikul Tallinna lennujaams, siis Andri Aganits oli äratuskella kinni vajutanud ja magas seetõttu sisse. Kõik lõppes siiski hästi ja mees jõudis enne väravate sulgemist meeskonna juurde.

Mängijad olid varasel hommikul unised, ent lõbusad. Kõik said aru: ligi 24 tundi kestev reis tuleb lihtsalt ära kannatada ja virisemine midagi paremaks ei tee. Selge see, et kui oled 208 või 212 cm või ka «vaid» kaks meetrit pikk, on kitsal lennukiistmel tundide kaupa istumine paras katsumus. Eriti spordimeestele, kelle liigesed on suurtest koormistest niigi hellad. Nii pidi koondise üks kahest füsioterapeudist Gardo Maruste juba Tallinna lennujaama põrandal mõne mehe selga mudima. Ja Ardo Kreek seisis lennuki vahekäigus püsti juba pool tundi pärast lennu starti.

Ühe mängija nägu oli aga esimese lennu eel tõsisem: Kristo Kollot valdab lennuhirm. Teistele tegi see teadmine vaid nalja ja nurgaründaja pidi lisaks niigi ebameeldivale olemisele veel kaaslaste lõõpimist taluma. Aga Kollo oskab ise oma olukorra üle kaasa naerda. Et Kollo kardab kõrgust, ei meeldi talle ka lennukis olemine. «Lisaks tunnen, et ma ei kontrolli olukorda ja see teeb olemise väga ebamugavaks,» ütleb ta. Vahepeal läks asi paremaks, ent halvad kogemused tõid ärevuse tagasi. Rannavõrkpallurina on Kollo palju ka kaugemates kohtades reisinud. «Kunagi Tais oli selline juhtum, et lennu ajal kui süüa pakuti, siis toidukäru lendas mööda vahekäiku ühest lennuki otsast teise, nii hullusti raputas ja võid ette kujutada, mis tunne mul oli. Kord oli aga selline maandumine, kus lennuk tuli täiesti külg ees alla,» meenutab Kollo, kel kuskile lendamata pole seetõttu siiski jäänud. Tuleb üle olla ja Kollo ongi.

Koondise marsruut Tallinnast Mehhikosse kulges läbi Frankfurti ja Houstoni ja USAs maandumise tõttu oli kõigil vaja täita paberid sissesõiduloa saamiseks USAsse. Seal ilmnes aga, et koondise statistikule Alar Rikbergile on rakendatud USAsse sisenemise keeld. Nii tuli Rikbergile otsida teine tee ning tema lendas finaalturniiri toimumispaika Leoni läbi Mexico City. Mis põhjusel Rikbergi USAsse ei lasta? «Kelmuse tõttu, vähemamalt nii ma arvan,» ütleb mees ise saladuslikult. Tegelikult koondise statistik mingi kriminaal ei ole. Kuna keeldumise põhjendust ei öelda, siis arvab Rikberg, et keelu tõi kolme ja poole aasta tagune seik ühelt reisilt, kus samuti läbi USA tuli lennata. Kelmuseks nimetatakse vastavas dokumendis ka seda, kui oled USAsse pääsemiseks esitanud valeandmeid teiste isikute kohta.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles