Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Joosep Susi: kas sportlased on tõesti lollid?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Joosep Susi | FOTO: Erakogu

Läänelikus mõtlemises on kaua põlatud, häbivääristatud kõike füüsilist. Iseäranis füüsilist naudingut. Selle taustal on kristlus oma käsitusega inimkehast, mida tähistab ristile löödud kannatav kujund (ning magusa õuna järele haaranud patustaja). Kuigi pole ju mingit küsimust – hea heli-, kirjandus- või kujutava kunsti teos võib kõrvu intellektuaalsest pingutusest saadava vaimse orgasmiga pakkuda sõnulseletamatut kehalist (meelelist) naudingut.

Füüsiline nauding on lihtne ja vahetu, vaimne nauding keeruline? Füüsilisus, kehalisus on madal, kultuur kujutab endast midagi «kõrgemat»? Tõsi, eeskujulik postmodernist pistaks sellise väite peale ükskõikselt naerma. Tõsi, eks ma isegi põlgan paljusid katseid meelelisi naudinguid vaimsete kõrgusele tõsta. Meenuvad inimesed, kes kalleid veine põses loksutavad, ees nägu, nagu, ma ei tea, loeksid Prousti...

Snoobi jaoks on sport vastik. Higine! Vaadake neid jalgpallureid, kes pärast väravat nagu pärdikud murul külakuhjas püherdavad! Või siis pärast kaotust nagu kuueaastased lapsed pisaraid valavad. Tippsport on regressiooni vorm, freudiaanlik naasmine ego varasemale arengutasemele. Kui täiskasvanud inimesed taltsutavad ennast nii õnnestumistes kui läbikukkumistes, siis sportlaste puhul on lapselik emotsionaalsus ja impulsiivsus justkui heakskiidetud. Spordi jälgijate puhul sedasamuti. (Sellel nädalal käisin Riias jalgpalli vaatamas ja mõne õlle järel röökisin nagu aru kaotanud metslane...)

Mis kultuursusest siin ülepea rääkida saab? Isegi olümpiavõitja Erki Nool kinnitas, et tippsportlane ei saa olla kena inimene, kes vanainimestele bussis istet pakuks. Järelikult on sport kultuuri ja tsivilisatsiooni vastand? Sportlane kui pelk toore füüsilise jõu etalon, kurioosselt arenenud füüsisega alfaisane (-emane)?

Kordan. Vaatamata vohavale vahvale tervisekultusele näikse nii tippsport kui ka selle jälgimine oma füüsilisuses ja lapselikkuses midagi madalat olevat. Eks tõesta seda ka akadeemiline ruum: sotsiaalteadused, kultuuriuuringud ja ajalugu on karjuvalt (skandaalselt?) pikka aega sporti eiranud. Siiani kortsutatakse vahel kulmu, kui mõni teadustöös spordi kultuurilisele fenomenile keskendub.

Mis kuradi sport? Punasest veinist läbi ligunenud lakkamatult suitsetavas ületöötanud kehas, terve vaim!

Iseenesest on ju vastus pealkirjas püstitatud küsimusele lihtne. Spordis – nagu igas valdkonnas – on helgemaid ja mitte nii helgeid päid. Seega, loll küsimus. Kuid stereotüüp elab edasi. Vähemalt ametkondlikus taksonoomias liigitub sport kultuurivaldkonna alla, ent kui teha väike teisendus ja väita, et sellisel juhul on sportlane kultuuriinimene? Muiet on raske tagasi hoida.

Raske on muiet tagasi hoida kas või seetõttu, et sportlane siseneb avalikku ruumi pea alati piirsituatsioonis. Võistluste ajal keskendudes ja maksimaalselt pingutades ei saagi ju oodata kultuursele inimesele omast väljapeetud käitumist. Võistluste järel (väsimus pole kadunud) surutakse mikrofon suu juurde ja nõutakse ja oodatakse ja tahetakse pädevat analüüsi, avalikku eneserefleksiooni.

Kuigi Eesti sportlased on mu meelest teinud viimase kümnendiga võistlusjärgsetes traktaatides suure arengu, ilmneb neil siiski kaks põhimõttelist häda.

Esmalt. Võistlusjärgsed heietused pole läbi mõeldud ning pole tekkinud harjumust sellises situatsioonis keskenduda analüüsile, kuigi ala ja sportlaste mainet silmas pidades on see ülioluline. Muide, vaadake, kuidas LeBron James suudab vahetult pärast mängu riietusruumis kohtumist eritleda! Imeline!

Teiseks. Suusaalade Lahti MMi ajal pani mind imestama, missuguse järjepidevusega kordus sama muster. Esialgu leiab sportlane (ebaõnnestumisele) põhjuseid väljastpoolt. «Tujurikkuja» sketš ei sündinud tühjalt kohalt. Samas, eks enese turundamine käi valdavale osale alaliitudest üle jõu. Sportlaste koolitamine vähemasti näiliselt mõtestatud jutu ajamises samuti.

Psühholoogias eristatakse kahte vastandlikku mõtteviisi: üks neist on fikseeritud ja teine kasvule suunatud. Esimene näeb takistusi endast väljaspool, teine aga iseendas. Küsimus pole selles, mis on tegelik põhjus, vaid selles, mida tähtsustada ja väärtustada. Kas takistus on väline või sisemine ja sedakaudu, kas muuta tuleks iseend või on ebaõnnestumine tingitud välisest, mida polegi võimalik muuta (halvad suusad, halb ilm vms).

Neist intervjuudest õhkus vajakajäämist eneseanalüüsis. Kas või vaatajate-kuulajate mulje jaoks on oluline esmalt iseenda süüle osutada ja alles seejärel muudele teguritele keskenduda.

Lõpetuseks. Mulle meeldiks – vähemasti jalgpalli vaadates – mõelda ikka, et siin on sisu ja vorm teineteisega lahutamatult seotud. Neist vorm on füüsiline tegevus, sisu aga ikkagi vaimne sfäär. Üksnes esimesele keskendudes pole pornograafiani just üleliia pikk samm.

Tagasi üles