Läänelikus mõtlemises on kaua põlatud, häbivääristatud kõike füüsilist. Iseäranis füüsilist naudingut. Selle taustal on kristlus oma käsitusega inimkehast, mida tähistab ristile löödud kannatav kujund (ning magusa õuna järele haaranud patustaja). Kuigi pole ju mingit küsimust – hea heli-, kirjandus- või kujutava kunsti teos võib kõrvu intellektuaalsest pingutusest saadava vaimse orgasmiga pakkuda sõnulseletamatut kehalist (meelelist) naudingut.
Tellijale
Joosep Susi: kas sportlased on tõesti lollid? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Füüsiline nauding on lihtne ja vahetu, vaimne nauding keeruline? Füüsilisus, kehalisus on madal, kultuur kujutab endast midagi «kõrgemat»? Tõsi, eeskujulik postmodernist pistaks sellise väite peale ükskõikselt naerma. Tõsi, eks ma isegi põlgan paljusid katseid meelelisi naudinguid vaimsete kõrgusele tõsta. Meenuvad inimesed, kes kalleid veine põses loksutavad, ees nägu, nagu, ma ei tea, loeksid Prousti...