Joosep Susi: kas sportlased on tõesti lollid? (1)

Joosep Susi
, eesti keele õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Joosep Susi
Joosep Susi Foto: Erakogu

Läänelikus mõtlemises on kaua põlatud, häbivääristatud kõike füüsilist. Iseäranis füüsilist naudingut. Selle taustal on kristlus oma käsitusega inimkehast, mida tähistab ristile löödud kannatav kujund (ning magusa õuna järele haaranud patustaja). Kuigi pole ju mingit küsimust – hea heli-, kirjandus- või kujutava kunsti teos võib kõrvu intellektuaalsest pingutusest saadava vaimse orgasmiga pakkuda sõnulseletamatut kehalist (meelelist) naudingut.

Füüsiline nauding on lihtne ja vahetu, vaimne nauding keeruline? Füüsilisus, kehalisus on madal, kultuur kujutab endast midagi «kõrgemat»? Tõsi, eeskujulik postmodernist pistaks sellise väite peale ükskõikselt naerma. Tõsi, eks ma isegi põlgan paljusid katseid meelelisi naudinguid vaimsete kõrgusele tõsta. Meenuvad inimesed, kes kalleid veine põses loksutavad, ees nägu, nagu, ma ei tea, loeksid Prousti...

Snoobi jaoks on sport vastik. Higine! Vaadake neid jalgpallureid, kes pärast väravat nagu pärdikud murul külakuhjas püherdavad! Või siis pärast kaotust nagu kuueaastased lapsed pisaraid valavad. Tippsport on regressiooni vorm, freudiaanlik naasmine ego varasemale arengutasemele. Kui täiskasvanud inimesed taltsutavad ennast nii õnnestumistes kui läbikukkumistes, siis sportlaste puhul on lapselik emotsionaalsus ja impulsiivsus justkui heakskiidetud. Spordi jälgijate puhul sedasamuti. (Sellel nädalal käisin Riias jalgpalli vaatamas ja mõne õlle järel röökisin nagu aru kaotanud metslane...)

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles