Reportaaž: hullumeelne ja nalja täis Mehhiko turniir läbi võrkpallikoondise prisma (1)

Mariel Gregor
, Mehhiko, Leon
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti meeskond on ühtehoidev.
Eesti meeskond on ühtehoidev. Foto: FIVB

VÕRKPALL. Milline oli võrkpallikoondise eluolu Maailmaliiga finaalturniiril eksootilises Mehhikos? Kas raskem on mängijatel või hoopis mänedžeril, kes peab võistlusreisidel tegelema kõikvõimalike probleemidega? Või hoopis füsioterapeutidel, kel vaba hetke peaaegu polegi? Või treeneritel, kes pidevalt mõtlevad, kuidas mehi keskendunute ja värsketena hoida?

Vahepealset vaba aega sisustavad mängijad pikutamise või magamisega. Igal võimalikul hetkel surfatakse telefoniga internetiavarustes. Kõike saadab vahetpidamatu lõõpimine. On mehed, kes teevad nalja ja kelle üle tehakse nalja. Terava keelega on näiteks vennad Kert ja Andres Toobal, Ardo Kreek, Andrus Raadik. Mart Naaber ja Timo Tammemaa saavad neilt «hagu» alla ööd ja päevad. Õnneks on kogu seltskonnal huumorisoonega asjad korras. Nalja peab saama, eriti raskel ajal.

Pidevalt peab valvel olema mänedžer Ristmäe. Kui kuskil tekib mingi jama, tuleb appi kutsuda Robin. Ja Robin tuleb ja lahendab. Ta ise ütleb, et kõige suurem probleem on saali olukord, muuga saab hakkama. «Tahaks lihtsalt normaalseid tingimusi,» ütleb ta.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles