Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Reportaaž: hullumeelne ja nalja täis Mehhiko turniir läbi võrkpallikoondise prisma

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eesti meeskond on ühtehoidev. | FOTO: FIVB

VÕRKPALL. Milline oli võrkpallikoondise eluolu Maailmaliiga finaalturniiril eksootilises Mehhikos? Kas raskem on mängijatel või hoopis mänedžeril, kes peab võistlusreisidel tegelema kõikvõimalike probleemidega? Või hoopis füsioterapeutidel, kel vaba hetke peaaegu polegi? Või treeneritel, kes pidevalt mõtlevad, kuidas mehi keskendunute ja värsketena hoida?

Reede: räige väsimus ja absurd saalis

Hommikusöögilauas selgub, et õhtul kokku lepitud trenniajad võivad ikkagi muutuda. Ikkagi Mehhiko, ütleb peatreener Gheorghe Cretu irooniliselt ja palub meeskonna mänedžeril Robin Ristmäel kõik üle kontrollida.

Pärast hommikusööki on esimene trenn. Saali astudes tulevad vastu trenni lõpetanud sakslased, kes teatavad muigelsui: «Olge valmis treenima 15 palliga, pimeduses.». Tavaliselt on palle 40-50. Ja pallikorve on tavalise nelja asemel kaks. Peatreener Cretule ei meeldi, kui ta ei saa trenni normaalsetes tingimustes läbi viia. Aga ta püüab naljaga olukorrast üle olla, leiab kusagilt väikese pappkasti ja pakub, et kasutame äkki seda?

Trenn on kohutav. Jalad on kanged ja pehmed. «Aga pole hullu, me oleme raskustega harjunud, saame hakkama,» sõnab Renee Teppan.

Saalis sebib samal ajal ringi lugematu hulk vabatahtlikke. Ühe inimese tööd tehakse nelja-viiekesi.

Seekord on koondisel kaasas kaks füsioterapeuti: lisaks Siret Kalbusele aitab meeskonda ka Gardo Maruste. Mõlemal on pärast trenni käed tööd täis. Kalbus ütleb, et kuum ilm teeb ka head: liigesed ja lihased ei ole nii kanged.

Kalbuse ja Maruste massaažilaudade pealt käib iga päev läbi hulgaliselt mängijaid, mõni vajab rohkem abi, teine vähem. Lisaks teipimised jm protseduurid.

Pärast trenni jahutavad mängijad end hotelli basseinis. Päevitamine on keelatud, sest kuum Mehhiko päike teeks olemise uimaseks.

Pärast seda on taas söögiaeg. Koondise üldfüüsilise ettevalmistuse treener Mirko Fasini on ema poolt mehhiklane ja nii peab ta vastama lõpututele küsimustele kohaliku toidu osas. «Mirko, mis see roheline jook on?», «Mirko, kas see imelik juurikas ikka kõlbab süüs?».

Vahepeal käiakse taas füsioterapeutide juures. Siis väike puhkus ja siis video vaatamine. Sest vastaseid peab tundma.

Siis on aeg õhtusöögiks. Eestlased on seejuures neljast meeskonnast ainsad «luuserid», kes teevad reedel vaid ühe trenni, täheldab Renee Teppan õhtusöögilauas. «Eks homme saab näha, kas meie tegime õige valiku või ülejäänud,» viitab ta poolfinaalide tulemusele.

Vahepealset vaba aega sisustavad mängijad pikutamise või magamisega. Igal võimalikul hetkel surfatakse telefoniga internetiavarustes. Kõike saadab vahetpidamatu lõõpimine. On mehed, kes teevad nalja ja kelle üle tehakse nalja. Terava keelega on näiteks vennad Kert ja Andres Toobal, Ardo Kreek, Andrus Raadik. Mart Naaber ja Timo Tammemaa saavad neilt «hagu» alla ööd ja päevad. Õnneks on kogu seltskonnal huumorisoonega asjad korras. Nalja peab saama, eriti raskel ajal.

Pidevalt peab valvel olema mänedžer Ristmäe, sest tema kaudu käib suhtlus kohalike korraldajate ja alaliiduga. Kui kuskil tekib mingi jama, tuleb appi kutsuda Robin. Ja Robin tuleb ja lahendab. Ta ise ütleb, et kõige suurem probleem on saali olukord, muuga saab hakkama. «Tahaks lihtsalt normaalseid tingimusi,» ütleb ta.

Statistik Alar Rikberg ja tema mängijast vend Rait Rikberg korraldavad õhtul basseini ääres lugemisklubi. Ent peale nende endi seal teisi raamatuhuvilisi näha pole. Mõni mees jõuab vahepeal kiire poeskäigu teha, et kodustele kaugelt maalt kingitusi viia.

Õhtusöögilauas on peamiseks teemaks Maailmaliiga lõhkumine. Peatreener Cretu ei suuda seda jama uskuda. Teine treener Rainer Vassiljev võitleb samal ajal unega ja arutleb, kuidas veel kaks tundi ärkvel püsida, et siis kohaliku aja järgi normaalsel ajal magama minna ja mitte kell 5 hommikul ärgata.

Ja ikka ja jälle saavad füsioterapeutide käed tööd. Nii see päev õhtusse veereb.

Laupäev: Mehhiko alistamine

Poolfinaalide päev. Mingit ärevust pole tunda. Või on metsik kuumus selle lämmatanud. Peatreener Cretu on väga keskendunud olemisega. Õues on kraade 38 ja ta arutleb, kuidas mehed sellega hakkama saavad.

Aga sportlaste tavalised rutiinid jätkuvad ka sel päeval. Pärast hommikusööki on trenn, mille ajal selgub muuseas, et Maailmaliiga esimene grupp küll reformitakse, ent teine ja kolmas jäävad siiski alles.

Trenni lõppedes saavad mõned mängijad Mehhiko televisoonile intervjuusid anda. Saalist väljudes haaratakse mängijad aga kohalike fännide poolt oma haardesse. Pikkade Eesti poistega tehakse pilti. Eriti popid on Timo Tammemaa ja Denis Losnikov.

Seejärel video vaatamine. Siis puhkus, protseduurid füsiodega ning lõunasöök. Vahepeal on selgunud, mängule viiakse meeskond bussiga ja politseieskortidega. Turvalisuse tõttu. Kuigi saal asub vaid paarisaja meetri kaugusel.

Päeval valitseb selline kuumus, et mängijad oma nina toast välja pista ei tohigi.

Politseieskort koosneb lõpuks vaid kahest mootorrattast ja mingit ohtu kuskil pole.

Mäng. Eestlased võidavad 3500 mehhiklase silme all kaks esimest geimi kindlalt 25:22 ja 25:13.

Palavus on tappev ja raske on ette kujutada, kuidas mehed mängida suudavad. Aga suudavad. Kolmandas geimis jäädakse korduvalt kaotusseisu. Aga ronitakse sellest välja. Päästjaks osutub taas Renee Teppan, kes hea mängu teinud, ent väsima hakanud Oliver Venno välja vahetab. Geim Eestile 25:20 ja koht finaalis on olemas. Seal kohtutakse Hispaaniga.

«Sellistes tingimustes on muidugi raske mängida. Aga see kõik motiveeris mehi, olen nende üle uhke,» sõnas Cretu. «See on kolmas Final Four nelja aasta jooksul. Oleme suure töö ära teinud. Tundub, et poisid on suureks kasvanud,» lisas Cretu.

Kert Toobalil oli saalis valitsenud meeletut kuumust raske kirjeldada. «Üleliigseid emotsioone ei olnud vaja näidata, kõik röövis meeletult energiat,» kommenteeris ta.

Saalist väljudes satuvad mängijad kohalike inimeste piiramisrõngasse. Pildistamine kestab kaua. Mart Naaber ja Rauno Tamme ei saagi tulema, igal meetril uus väike mehhiklane, kes pilti soovib. Aga lõpuks jõuavad nemadki õhtusöögile.

Pühapäev: suure finaali ootuses

«Mart, kas sa öösel ikka magada said või valmistasid kõnet ette?» küsib Kert Toobal Mart Naabrilt, kes äratas varajasel hommikutunnil telefoni teel sünnipäevalaps Siret Kalbuse. Kõik mühistavad naerda.

Lisaks võetakse üksipugli lahti Naabri pikale veninud fotosessioon Mehhiko fännidega. Siis viimane trenn ja õhtune finaal Hispaaniaga. Aga sellest juba järgmises loos.

Tagasi üles