31. märtsil helistas Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver doktor Jüri Laasikule. Justkui surnumatja häälega ütles ta telefonitorru: «Tere, Jüri, mina olen Mati Alaver.»
Arst asub Andrus Veerpalu süütuse tõestamiseks raskesse võitlusse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laasikule tuli Alaveri kõne suure üllatusena. Ülikooli ajal mängisid mehed küll koos korvpalli, kuid sellega nende tutvus piirdus.
Kuulanud ära Alaveri jutu sisu, oli laboriarst ja SA Eesti Antidoping ravi eesmärgil lubatud erandite komisjoni liige Laasik veelgi rohkem üllatunud. Automaatselt kerkisid tema mõtteisse küsimused, miks just mind valiti, mida mina saaks ära teha?
Võtnud ühendust Andrus Veerpaluga ja kuulanud mehe siirast kinnitust süütusest, otsustas Laasik teemasse põhjalikult süveneda. Lühikese ajaga nägi arst, et dopingusüüdistuses on mitu auku.
«Liiga palju vastukäivat infot tuli välja. Olen kindel, et Andrus on süütu. Vastasel juhul poleks ma hakanud teemat uurimagi. Aga ees seisab väga raske võitlus. Peame suutma seda ka tõestada,» sõnas Laasik, kes ei liigutanud selle ütlemise juures kulmugi. Niivõrd veendunud oli ta Veerpalu süütuses ja võimaluses seda tõestada.
Eelkõige süvendas Laasiku arvamust tõsiasi, et inimese organism toodab samuti sarnast inimkasvuhormooni. Eelnevad testidel baseeruvad kogemused nii Eestis kui ka mujal maailmas näitavad, et tugeva füüsilise koormuse korral tõuseb organismi kasvuhormooni produktsioon 10–20 korda.
29. jaanuaril antud saatuslik dopinguproov võeti Veerpalult üks tund pärast rasket 3,5 tunnist treeningut. Ja Laasiku sõnul polnud see aeg piisav, et organismi loomulik kasvuhormoonitase piisavalt langeks.
«Veerpalu andis proovi pärast väga rasket kolme ja poole tunnist treeningut ning võib väita, et just seetõttu tõusis kasvuhormooni tase organismis üle lubatud piiri,» ütles arst. «On väidetud, et labor teeb vahet organismi poolt toodetud ja kunstlikul kasvuhormoonil, kuid teadlaste arvamused lähevad selles küsimuses lahku. Spetsialistide osas puudub konsensus, kas antud metoodika peegeldab piisava adekvaatsusega hormooni taset organismis või mitte.»
Just seda asubki Laasik koos erinevate erialaspetsialistidega tõestama. Sisuliselt loodetakse luua pretsedent ning lükata ümber rahvusvahelise antidopingu agentuuri WADA seisukoht kasvuhormooni tulemuste mõõtmisel ning tõlgendamisel.
«Test, millega analüüsiti Veerpalu dopinguproovi kasvuhormooni sisaldust, võeti kasutusele 2010. aasta suvel ning selle staatuse osas ei valitse spetsialistide seas üksmeelt,» sõnas Laasik. «Praegune metoodika ei ärata usaldust. Ja seda ka lääne kolleegide seas. Tundub, et WADA heakskiit anti liiga vara.»
Lisaks sellele äratas Saksamaal Kölni laboris B-proovi avamise juures käinud Laasikus kahtlust ka Veerpalu A- ja B-proovi vaheline diferents. Kui kasvuhormooni sisalduse piirnormid on 1,81 ja 1,58, siis Veerpalu B-proovi esimese ja teise analüüsi tulemused olid vastavalt 2,73 ja 2,0.
«A- ja B-proovid koosnevad kahest erinevast analüüsist, ja üks neist analüüsist erines teisest 33 protsendi võrra, mis on analüütilises laboratooriumis väga suur erinevus,» rääkis meedik. «See tähendab, et kui see ametlikult kinnitub, siis võib juhtuda, et B-proov osutub negatiivseks ning seega on kogu juhtum lahendatud.»
Miks samast allikast võetud proovid nii palju teineteisest erinesid, ei osanud Laasik öelda.