Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ultrasportlane Rait Ratasepp: hea rattasõidu võti on õige asend!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ultrasportlane Rait Ratasepp. | FOTO: Rait Ratasepa Facebooki leht

Tere! Olen ultrasportlane Rait Ratasepp ja seisan augustis silmitsi elu suurima väljakutsega – läbida kümnekordne ultratriatlon katkematus formaadis ning seda kiiremini kui keegi kunagi varem suutnud on. 38 km ujumist, 1800 km jalgrattasõitu ning 422 km jooksu.

Kuni võistluse alguseni teen igal nädalal Postimehe veergudel blogipostituse, kus annan lugejatele ülevaate ultraspordi võludest, valudest ning paljust muustki. Kui eelmisel korral rääkisin ujumise eripäradest, siis järjekorras viiendas blogis keskendun rattasõidule.

Minu võistlusvahendiks on Treki temposõidu jalgratas. Päris tippjalgratastest jääb see küll klassi võrra madalamale, kuid tegu on väga korraliku jalgrattaga. Võrdluseks võib välja tuua, et kui «viimase sõna» jalgrataste hinnaklass jääb 10 000 euro kanti, siis minu võistlusvahendi hinnaklass on kuskil 4000 eurot.

Rattasõidus loeb eelkõige see, et tunneksid end rattal mugavalt. Ratas peab olema kerge, ta peab sulle sobima. Iga ratas on oma ülesehituselt natukene teistsugune. Seda näiteks lenksude või sarvede asendi poolest.

Rattasõidu osakaal on ajaliselt ultratriatlonidel kõige suurem, moodustades suurusjärgust ligi 50 protsenti. Keeruliseks muudab ala tõsiasi, et pead ühes asendis istuma üüratult kaua aega. Kui sa ei ole rattaasendiga sinasõber ja su kehal pole võimet seda asendit taluda, siis hakkad iga 50 km tagant nihelema ja asendit muutma. See aga tähendab, et kaotad automaatselt kiiruses.

Minul kulus õige asendi leidmiseks kaks aastat. Tunnen, et võin praegu juba terve ööpäeva ühes asendis ratta seljas istuda. Selleks, et olla võimeline ülipikka distantsi läbima, tuleb keha pikkade rattatreeningutega ette valmistada, kusjuures viimased ülipikad sõidud peaksid jääma mõned nädalad enne katsumust. Nimelt taandub keha võime ülipikalt rattaseljas istumist taluda harjutamiseta üsna kiiresti.

Rattatreeningute ajal harjutan ka üleminekut jooksule. Näiteks kui sõidan Tartust Pärnusse, siis sihtpunkti jõudes vahetan rattakingad jooksuketside vastu ning jooksen 5 km ringi. Üleminekute harjutamine on eriti oluline lühemaid triatlone silmas pidades, sest kangete jalgade pärast esimestel kilomeetritel kaotatud aega ei ole võimalik hilisemas jooksufaasis enam tagasi teha.

Rattasõit mõjutab jooksuosa väga palju ning taaskord on põhjust rääkida õigest rattasõidu asendist. Kui asend on vale, võid piltlikult öeldes seljalihased ära tappa ning siis ei tule jooksust enam midagi välja.

Toitumise poole pealt on rattasõit ainukene ala kolmest, kus on võimalik probleemideta tavatoitu süüa. Sa võid tõesti süüa kõike, mida sa tahad, sest see ei tee su sõitu raskemaks. Jooksmisel või ujumisel võib tahke toit aga sinu liikumist häirima hakata.

Kui mõelda ette Šveitsi kümnekordsele ultratriatlonile, siis sealsed 1800 km rattal läbin tõenäoliselt suhteliselt ühtlase tempoga. Kindlasti ei alusta ma rattadistantsi selliselt, et pulss punasesse hüppaks. Proovin tempot enda mõistes kiirena hoida ning meelega aeglaselt sõitma ei lähe. Väsimusest hakkab mingil hetkel tempo ilmselt raugema, kuid rattasõidu keskmise kiiruse neto võiks jääda 30 – 32 km/h vahele.

Öösse jäävaid puhkepause planeerin selliselt, et saaksin pärast paaritunniseid uinakuid alustada rattasõitu päikesetõusuga, sest päikesetõusu efekt on üks võimsamaid motivaatoreid.

Tõenäoliselt tuleb meil sõita kolmel ööl ning mägede piirkondades tähendab see suurt temperatuuri kõikumist. Ainuüksi 1800 km sõitmine on juba vaimselt keeruline. Kui seda teha aga mitmel järjestikul ööl, muutub see veel eriti raskeks. Teisalt on pimeduses sõitmisel ka oma võlu, sest kiirused on tunnetuslikult suuremad.

Tagasi üles