/nginx/o/2017/07/03/6850397t1hfa1d.jpg)
Millal murdis Anett Kontaveit esmakordselt Eesti tennisehuvilise teadvusesse? Oli see 2009. aastal, kui ta tuli 13-aastasena esmakordselt täiskasvanute arvestuses Eesti meistriks? Või kaks aastat hiljem, täpselt kuu pärast 15. sünnipäeva, kui ta võitis Tallinnas peetud ITFi turniiri finaalis Zuzana Luknarovat?
Kelle jaoks nii, kelle jaoks naa, kuid Kontaveit on pea kogu karjääri jooksul liikunud oma tegelikust vanusest pisut kõrgemal tasemel. Naiste üksikmängu Eesti meistritiitel võidetud ja aasta hiljem ka edukalt kaitstud, hakkas ta selsamal 2011. aastal pidevalt ITFi naisteturniiridel osalema ja neid ka võitma. Samuti valiti ta noorusest hoolimata toonase maailma 17. reketi Kaia Kanepi kõrvale Eesti Fed Cupi naiskonna koosseisu.
See, mis sai alguse 2011. aasta jaanuaris Tallinnas, jätkus samal aastal turniirivõitudega Savitaipales ja Stockholmis. Kuna vanus lubas ühelt poolt jätkata juunioride seas ja takistas teisalt täies mahus kaasa löömist naiste hulgas, säras Kontaveit edasi ka omavanuste arvestuses. Detsembris võitis ta USAs toimunud Orange Bowli, maailma ühe mainekama noorteturniiri. Muide, noormeestest oli samal aastal võidukas austerlane Dominic Thiem, kellest on tänaseks saanud maailma esikümne mängija.
«Ega Orange Bowli varasemate võitjate nimed nüüd mulle kindlamat tunnet ei anna. Edaspidi tuleb edu ikka ise kätte võidelda,» sõnas Kontaveit toona prohvetlikult. Ta võitleski – 2012. aastal kinnitas eestlanna kanda omaealiste edetabeli tipus, kui jõudis Prantsusmaa lahtistel ja Wimbledonis poolfinaali ning US Openil koguni finaali. Seal tuli siiski tunnistada ameeriklanna Samantha Crawfordi paremust.
Naiste turniiridel jäi aastat kroonima pääs elu esimesele WTA turniirile Kopenhagenis. Tõsi, kvalifikatsiooniturniirile vabapääsme saanud eestlannal jäi põhiturniirile jõudmisest toona üks võit veel puudu. Aasta lõpus asus WTA edetabelis esmakordselt 400 parema hulka kerkinud Kontaveit aga juba treeningkoormusi tõstma, et naiste mänguga kiiremini kohaneda.
2013. aasta algas järjekordse poolfinaalikohaga juunioride Austraalia lahtistel. Märtsi lõpus sai Kontaveit jälle kätt proovida WTA turniiril, sedapuhku Miamis, ent jäi avaringis alla Christina McHale’ile. Mängukindluse kogumine madalama kategooria ehk ITFi turniiridel osutus aga õigeks sammuks – Kontaveit võitis viiest finaalist neli ja kerkis aasta lõpuks ehk 18. sünnipäevaks maailma edetabelis juba 250 parema hulka.
Uue aasta alguses säras Kontaveit taas kodusel Fed Cupi turniiril ja jõudis finaali ka kohe samas peetud ITFi turniiril, ent pidi tunnistama Timea Bacszinsky paremust. Suvel jõudis ta esmakordselt Suure slämmi turniiril põhitabelisse, aga kaotas Wimbledoni avaringis Casey Dellacquale matšpallilt.
Tasapisi aina tõusujoones liikunud karjääri esimene tõsisem tagasilöök saabus 2014. aasta teises pooles, kui Kontaveidil diagnoositi viirushaigus ja pidada tuli pikem võistluspaus. Varem ema Ülle Milki, Ain Suurthali, Andrei Luzgini, Märten Tamla ja Peeter Lambi käe all treeninud Kontaveit naasis karussellile esmakordselt piiritaguse juhendaja nõul ja jõul. Türgi tenniseakadeemiaga liitununa juhendas teda teiste seas nimekas austraallane Paul McNamee.
«Me pole konkreetselt rääkinud, et pean olema 32 parema seas, aga tema usub sellesse, et minust võib hea mängija tulla,» kirjeldas Kontaveit koostöö algust McNameega. Paraku läks haiguse, sellest tingitud väsimuse ja mängupraktika puudumise nahka ka 2015. aasta algus.
Õige hoo leidis eestlanna alles suvel, kui võitis 50 000 dollari suuruse auhinnafondiga Eastbourne’i ITFi turniiri. Preemiaks edukate muruturniiride eest sai ta vabapääsme Wimbledoni avaringi, kus loos tõi vastaseks Kontaveidi ühe lemmikmängija Viktoria Azarenka. Klassivahe osutus veel selgeks – kogenud valgevenelanna, kes oli selleks ajaks jõudnud juba olla ka maailma esireket ja võita kahel korral Austraalia lahtised, loovutas eestlannale kahe seti peale vaid kolm geimi.
Vaid kaks kuud hiljem sähvatas Kontaveit aga viimaks moel, mis andis lõplikult usku, et ühel päeval mängib ta maailma tippudega kui võrdne võrdsega. US Openil langesid pärast kvalifikatsiooni kaudu põhitabelisse pääsemist järgemööda vana tuttav Dellacqua, venelanna Anastasia Pavljutšenkova ja ameeriklanna Madison Brengle. Kaheksandikfinaalis ootas Kontaveiti kaks aastakümmet kogenum Venus Williams...
«Lihtsaid punkte ega üldse mitte midagi mulle ei antud. Aga arvan, see on nii suur kogemus, et sellest saab ainult õppida,» võttis Kontaveit kokku 2:6, 1:6 allajäämise Williamsile. Kaotusest hoolimata tähistas just US Open tema karjääris mitut sümboolset murdepunkti. Saada tippturniiril jagu kolmest maailma 60 parema sekka kuuluvast mängijast ning tõusta esmakordselt edetabelis esisajasse, mööda Eesti viimase kümnendi parimast tennisistist Kanepist – see oli uus tase.
Esialgu näis küll, et Kontaveidi lend on pisut takerdunud. Tulemused polnud otseselt halvad, kuid 2016. aasta tõi avaringi kaotused kõigil neljal slämmiturniiril ja esisajast väljalangemise. Tõsi, slämmiturniiridel polnud eestlannal ka loosiõnne, samuti segasid vigastused ning esimest korda viie aasta jooksul ei jõudnud Kontaveit ühelgi turniiril finaali. Parimaks tulemuseks jäi poolfinaalikoht Guangzhous.
Tegelikult oli otsustav samm aga sündinud juba mais, kui Kontaveit hakkas treenima nimeka hollandlase Glenn Schaapi käe all. Siiski alustas eestlanna tänavust aastat maailma 111. reketina ja kaotas Austraalia lahtistel avaringis Maria Sakkarile. Enesekindlust aitas jaanuari lõpus taastada Andrezieux-Boutheoni ITFi turniiri võitmine.
Schaapi valvsa pilgu all tehtud töö hakkas tulemusteks vormuma kevadel, kui Kontaveit näitas korralikku mängu Indian Wellsis ja Miamis. Kauaoodatud esimene finaalikoht WTA-turniiril sai viimaks tõeks Šveitsis, Bielis, kus eestlanna lükkas järjest teelt maailma esisaja mängijaid. Finaalis tuli siiski tunnistada Tšehhi 17-aastase tõusva tähe Marketa Vondroušova paremust.
Lähiajalugu ei vaja enam pikka lahtikirjutamist. Maailma esireketi Angelique Kerberi ja tabelis sel hetkel viiendal kohal olnud Garbine Muguruza alistamine, veerandfinaalikohad Stuttgardi ja Rooma turniiridel, tasavägised lahingud Muguruzaga Prantsusmaa lahtistel, Maria Šarapovaga Stuttgardis ja Simona Halepiga Roomas ning viimaks elu esimene WTA-turniiri võit s’Hertogenboschis räägivad enda eest.
Veel märtsis maailma edetabelis 125. kohal olnud Kontaveidist on saanud mõne kuuga maailma 36. reket. Wimbledon ootab!
* * *
Anett Kontaveit