Anett Kontaveit on Wimbledoni toonud hulga eestlaseid, kes kõik saavad omal nahal kogeda Wimbledoni võlusid ja valusid. Kuidas teisiti nimetada kell kolm öösel alanud piletijahti, mis kestis lõpuks oma seitse tundi.
POSTIMEES WIMBLEDONIS Pea seitse tundi piletijärjekorras seisnud eestlased: see on omaette teadus (1)
4. juuli 2017, 14:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Meie grupp on 12-liikmeline. Tulime siia nii Kontaveidi kui ka Wimbledoni pärast,» ütles Maivi Leppsalu, kes koos poja Kaspari, sõbranna Juulika Leiki ja tema tütre Elisega Wimbledoni 17. väljaku juures ringi kõndis. Eesti lipp mõstagi kotipaela vahel.
Seltskond tunnistab, et piletite saamine Wimbledoni on tõeline teadustöö. «Mõned said napilt teisele väljakule piletid, aga meie saime sissepääsupileti,» ütles Maivi Leppsalu.
Nende teekond piletijärjekorda algas kell kolm öösel, mil telliti takso. Järjekorda kohale jõuti kell pool neli, piletid saadi kätte kella 10 paiku. «Kui sa sinna kohale jõuad, siis antakse sulle järjekorranumber. Meie number oli 1856,» andis Kaspar Leppsalu mõista, kuivõrd keeruline piletite saamine reaalsuses on.
Teadupärast käiakse järjekorras ka telkimas ning nendel on piletijärjekorras eelisõigus. Öösiti piiluvad turvamehed ka telkidesse, et teha kindlaks petturid. Nimelt olla ka neid, kes lihtsalt parema järjekorranumbri saamiseks telgi maha panevad, kuid ise ööund rahulikult voodis naudivad.
«Järjekorrad olid hästi korrektselt paigas. Olid esmalt telkide veerud, nemad lasti kõige ette, ja siis alles need inimesed, kes olid varahommikul tulnud. Ootasime tükk aega, et saaks üldse liikuma,» sõnas Maivi Leppsalu.
Kui järjekorras lõpuks liikuma saad, tuleb hinge kinni hoida, et teadvustaja vahepeal halva sõnumiga lagedale ei tuleks. «Seal antakse jooksvalt teada, kas peaväljakule on veel kohti või mitte. Ja siis saab sellest lähtuvalt otsuseid teha. Kuna meil oli võimalik saada vaid esimesele väljakule ja seal polnud meie jaoks huvipakkuvaid mänge, siis otsustasime lihtsalt siin ringi kõndida ja vaadata, mis väiksematel väljakutel toimub,» selgitas Kaspar Leppsalu, miks otsustati tavapääsme kasuks.
Piletihinnad esimeste ringide mängudele peaväljakul maksavad 79 naela. Esimese ja teise väljaku pääsmed on väärt 41 naela ning tavaline sissepääsupilet, millega näeb väiksematel väljakutel toimuvaid tenniselahinguid, maksab 25 naela.
Nii Maivi Leppsalu kui ka tema poja jaoks on tegu esmakordse Wimbledoni kogemusega. Kaks aastat tagasi külastati aga Prantsusmaa lahtiseid ning seal on piletite saamisega teine lugu. «Prantsusmaale saime ühe päeva piletid internetioksjoni kaudu. Järgmisel päeval sai pileti ainult poeg, seda tema sünniaasta pärast,» lausus Maivi Leppsalu.
Nimelt oli internetioksjonil vaja piletimüüjatele edastada ka oma vanus. Rippmenüüs tuli Kaspar Leppsalu sünniaasta varem ekraanile ning tema sai pileti ostetud. Kui aga Maivi Leppsalu oma sünniaastani jõudis, kuvati ekraanile juba sõnum, et piletid on läbimüüdud. Ehk siis, kui Prantsusmaa lahtistele piletite saamiseks on oluline kiirus, siis Wimbledonis on omakorda tähtis kannatus.