Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Wimbledoni kadalipp: lemmikmängija nägemiseks tuleb järjekorras olla 40 tundi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
See oli seda väärt! Hans (vasakul) poseerib koos sõbra Risto ja higise Rafael Nadali käepaelaga | FOTO: Erakogu

Mida olete teie valmis tegema, et näha oma lemmiksportlast oma silmaga võistlemas? Kaks Tallinna noormeest, 25-aastased Hans ja Risto, ei teadnud, et selleks tuleb Wimbledoni väravate kuulsas järjekorras seista pea kaks ööpäeva. Esmalt 24 tundi, et näha mängimas 15-kordset suure slämmi meistrit Rafael Nadali, ning seejärel 40 tundi (!), et elada esimest korda kaasa ilmselt karjääri lõpusirgel olevale 35-aastasele tennisemaailma elavale legendile Roger Federerile. Ja kui lõpuks oma lemmikuid nähtigi, tukuti pool mängust maha – väsimus oli lihtsalt sedavõrd suur.

Hansu ja Risto lugu on spontaanne, mitte ettekirjutatud. Jah, kui reisid Wimbledoni, võiks ju eeldada, et lähed sinna oma lemmikuid vaatama. Kui aga sinu lemmikud on maailma tippmängijad, võib reaalsus ühel hetkel karmiks muutuda.

Pühapäeva südaööl Londonisse jõudnud noormeeste sekeldused algasid juba Inglismaale jõudes. Kuna hotelli lubati sisse kirjutada alles pühapäeva kesklõunal, pidid tallinlased öö veetma taeva all. Öösel oli aga suhteliselt jahe ning armulised hotellitöötajad lubasid vahepeal Londoni kesklinna uudistamas käinud eestlased kell kuus hommikul vähemalt fuajeesse. Tõsi, vaid tunniks, sest siis hakkasid inimesed ärkama ning plats tuli puhtaks lüüa.

«Mõtlesime aega kasulikult ära kasutada ning läksime Wimbledoni ümbrust uurima, äkki näeb mõnda kuulsat tennisisti,» selgitas Hans järgnevat sõjaplaani. Wimbledoni tenniseväljakute ümbruse peeti aga hoopis valgetes riietes kahe meetri pikkust Hansu tipptennisistiks.

Tennisesõpru nad aga koos Ristoga ninapidi vedama ei hakanud ning läksid hoopis järjekorda uurima, kuidas üldse tennisemängudele piletite ostmine käib. «Küsisime turvameestelt, mis kell järjekorda tulema peab, et Nadali avaringi matšile pääseda,» meenutas Risto. Vastus lõi eestlaste maailma pahupidi: selleks et näha teisipäeval toimuvat Nadali mängu, tuleks neil järjekorras koht sisse võtta nüüd kohe.

«Olime magamata, Hansul oli kotis kaks läpakat, akupank, pesemisasjad ja särk. Kõik muud asjad jätsime hotelli check-inʼi ootama,» rääkis Risto. Kuid Nadal on mõlema mehe suur lemmik. Ta mängib alati kõik pallid lõpuni. Teda ei huvita, kes tal vastas on, sest ta kohtleb kõiki vastaseid võrdselt. «Isegi kui ta üheksast pallist ühtegi kätte ei saa, siis kümnenda ta ikkagi saab,» põhjendas Risto. «Ja see on mängu kõige kõvem punkt!» sekundeeris Hans.

Asi oli otsustatud, mehed jäid järjekorda. Kolm tundi hiljem, kell 13, jõuti lõpuks telkimisalani – selle ajaga oli järjekorras edasi liigutud umbes 500 meetrit. «Siis küsiti meilt, kus meie telk on,» meenutas Hans. Ilma telgita võid aga headest piletitest edasi unistada, sest eelisjärjekorda sind ei lubata. Telki mõistagi eestlastel ei olnud, kuid appi tuli kiire hädavale: «Meie sõbrad on nurga taga ja toovad kohe telgi.»

Nüüd tuli aga mõtlema hakata, mis edasi saab. Saatusekaaslastelt saadi hüva nõu, et telklaagrist kahe kilomeetri kaugusel asub matkapood, kust on võimalik interneti kaudu asju ette tellida. Tellimus anti sisse, Hans viskas end tuleva telkimisplatsi kohale meritähena pikali ning Risto jooksis varustuse järele. Tasub mainida, et rivist tohib lahkuda maksimaalselt pooleks tunniks. Muidu tõmmatakse sinu järjekorranumber pooleks.

Nüüd oldi ametlikult telkijad ning Risto sai ära käia ka hotellis, et end registreerida ja võtta sealt kaasa muud eluks vajalikku. Sealjuures oli hotellituba eestlastel broneeritud kuueks ööks ning selle eest maksti 700 eurot. Etteruttavalt võib öelda, et eilse päeva seisuga oli seal kokku veedetud kolm tundi. «Tõenäoliselt reede ööl vastu laupäeva ehk magame seal pikemalt,» ütles Risto.

Enne kui Hans ja Risto sõna otseses mõttes unistuste piletid kätte said, tuli neil järjekorras seista 24 tundi. Aga kogu see ootamine on üks erakordne kogemus: tegu on festivaliga, kus tutvutakse uute inimestega ning saadakse mälestusi kogu eluks. Öösiti viibib telklaagris 2500 inimest, päeval kasvab järjekord aga suisa 15 000 inimese pikkuseks. «Sinu naabritest saab sinu perekond, kellega sa ajad juttu, kellega sa jagad söögilauda ja lahendad koos ristsõnu,» jagas Risto oma kogemust.

Tühja sest hotellitoast. Lihtsa tennisesõbra Wimbledoni kogemuse saab kätte just telklaagrist. / Siim Kaasik

Viie jalgpalliväljaku suuruses telklaagris ööbivad inimesed äratatakse kell viis hommikul, kui kõlab üle laagri kostev äratuskell. Need, kes tahavad pileteid sama päeva matšidele, pakivad oma asjad kokku ja viivad need hoidlasse või jätavad siis aia äärde juba uusi omanikke ootama. Näiteks Hans ja Risto said endale aia äärest järgmisteks öödeks ühe lisatelgi, magamiskotid ning õhkmadratsid.

Kes aga otsustavad järjekorda jääda ka järgmiseks päevaks ning tolle päeva matšidele ei lähe, saavad uued ja palju paremad järjekorranumbrid. Järjekordadest müüakse peaväljakule ning esimesele ja teisele väljakule kokku 1500 piletit – kõigile 500. Järjekorras olijad saavad valida, millisele väljakule nad parasjagu minna soovivad. Seega, kui sinu järjekorranumber algab 800ga, võib peaväljakule pääsemine keeruliseks osutuda. Kuid kõik oleneb sellest, mis matšid millistel väljakutel parasjagu toimuvad.

Enam pole palju jäänud: piletite kättesaamiseni kulus selle pildi tegemisest veel kõigest kolm tundi. / Siim Kaasik

«Kui me lõpuks sisse saime, olime ülirahul. Meie kohad olid uskumatud. Kõigepealt nägime Venus Williamsi mängu, siis läksime jalgu sirutama. Olime selleks hetkeks kahe ööpäeva peale maganud kaks tundi,» rääkis Hans.

Ning siis saabus see hetk, mille nimel kogu see kadalipp läbi oli käidud – väljakule tuli eestlaste suur lemmik Nadal. «Istusime täpselt Nadali selja taga, teises reas. Aga me olime nii väsinud. Teises setis panime päikseprillid ette, et mitte telepildis häbisse jääda. See on uskumatu, kuidas inimene võib magama jääda. Asi polnud selles, et matš oleks igav olnud – see oli ülikõva! –, aga me lihtsalt ei jaksanud,» tunnistas Hans.

Hansu jaoks saabus päeva tippsündmus aga Nadali mängu järel, kui tal õnnestus kinni püüda hispaanlase käepael. «Jooksin kiirelt sinna, kus Nadal autogramme jagas. Mul oli Nadali särk seljas ja vildikas käes. Ja siis ta viskas oma käepaela! Ma sain selle higise käepaela kätte ja praegu kuivab see hotellis,» rääkis Hans.

Rafael Nadal mängis eestlastest vaid mõne meetri kaugusel. / Erakogu

Fännikraami jahtivatel eestlastel oli eilseks käes ka Andy Murray ja Juan Martin del Potro autogramm. Ja muidugi ka see kõige tähtsam – Anett Kontaveidi oma. «Tal on väga ilus autogramm, väga selge,» kiitis Risto.

Eile nähti lõpuks ära ka oma teise suure lemmiku Federeri matš. Võrreldes Nadali järjekorraga tuli šveitslase mängule pääsemiseks oodata veel kauem – teisipäeva õhtul taas järjekorda läinud Hans ja Risto said piletit kätte neljapäeva hommikul. See tähendab, et järjekorras oodati kokku 40 tundi. «Kogu selle turniiri märksõna ongi «järjekord», aga kui oled kannatlik inimene, on see seda väärt!» võttis Hans seiklused kokku.

Tagasi üles