Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Veerpalu juhtumi vari kummitab Eesti spordi rahastust tänaseni

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Andrus Veerpalu ajal, mil suusatajaid ja teisi alasid rahamured nii tugevalt ei painanud. | FOTO: Aldo Luud / Õhtuleht

Riigifirmad ei tohi enam sporti toetada ja üha suurem koormus langeb seeläbi erasektorile. Paljudel siin tegutsevatel suurettevõtetel on aga välismaised omanikud, kes loobuvad üha enam Eesti spordi toetamisest. Vähemalt osa valdkonnaga seotud inimeste sõnul. On ka vastupidiseid kinnitusi.

Ühe põhjusena, miks raharong Eestist eemale kihutab, tuuakse kas otse või vihjamisi välja meie suusatajate kunagised dopinguskandaalid.

Püüame alaliitude, Eesti Olümpiakomitee ja teiste spordiinimeste abiga selgusele jõuda, kas raha voolab Maarjamaalt tõesti välja ja varsti pole enam kellelegi kaasa elada.

Kultuuriministeeriumi andmeil panustavad ettevõtted sporti ligikaudu 25 protsenti kogutoetusest. Eksperdihinnangutele tuginedes toetavad ettevõtted sporti aastas ligikaudu 25 miljoni euroga.

Siim Sukles, Eesti Olümpiakomitee peasekretär

Eesti Olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles tunnistab, et välisraha pigem kaob Maarjamaalt. «Uues olümpiatsüklis näiteks Telia meid enam ei toeta. Nad on olümpialiikumist toetanud vist alates 1992. aastast,» toob Sukles ühe näite. «Suuri firmasid, kes oma raha Eestist välja tõmbavad, on veel: SEB, Swedbank jt. Siin on üks ja väga selge loogika: kui algusaastatel oli neil ettevõtetel vaja kuvandi loomist, siis nüüd keskendutakse vaid kasumile,» teab Sukles. Raharong on ainult ühes suunas: Eestist välja.

EOK peasekretär ütleb, et raha hakkas spordist välja minema Andrus Veerpalu dopinguskandaali järel. «See suusajama oli esimene väga hea võimalus või põhjus kusagil suurfirma nõukogus selgeks teha, miks spordist eemalduda,» tõdeb Sukles.

Suurt katastroofi ta selles siiski ei näe, sest samal ajal on aina rohkem Eesti ettevõtteid hakanud sporti toetama. Alguses väiksemate, siis juba suuremate summadega. «Esile on kerkinud Eesti oma firmad, nagu Tallink ja Alexela,» lisab ta.

Mihkel Uiboleht, Eesti Jalgpalliliidu infojuht

Et jalgpallis on raha aasta-aastalt üha rohkem, pole Eesti jalgpalliliidul nurinaks põhjust. Nemad ei saa ka öelda, et välismaine toetus oleks kadumas. Tõsi, vaeva peab ka nägema. Alaliidu avalike suhete juhi sõnul on täiesti loogiline, et kui ettevõtte juhtimine on Eestist kaugemal, hakatakse ühel hetkel kohaliku elu toetamisest loobuma. Kui põhiturg on mujal, tullakse välisturule vaid kasumit saama.

«Globaliseerumise üks osa on, et just suuremad ettevõtted panustavad ainult rahvusvahelistele võistlustele, nagu MMid ja EMid, olümpia ülekanded jms. Selle kaudu saavad ettevõtted oma turu kätte. Kui vaadata jalgpallis näiteks Inglise liigat või MMi ja EMi, siis on nende vaadatavus nii suur. Seetõttu kohalikku tasandit tihti ei spondeerita,» sõnab Uiboleht. Sest kõik spordivõistlused – ja seega sponsorite reklaam – on tänapäeval nii kergelt kättesaadavad.

Uiboleht räägib ka, et sponsorluses on suur roll missioonil. Neil, kellele on esmane idee ja kes soovivad kohalikku ellu panustada. «Mulle tundub, et tihti on teiste alade või alaliitude puhul nii, et sponsorid vahetuvad üsna tihti. Meie puhul on nii, et suur hulk sponsoritest on pikaajalised toetajad,» sõnab ta. Kümme ja isegi 17 aastat, loetleb Uiboleht: Nike, Tele2 jt.

Ettevõtted otsivad muidugi ka reklaamiväljundit: vaadatakse, kus käib publikut. Ent vaadatakse ka alaliitude tööd. «Ettevõtetele on seesama missioon ka oluline, kuid kas peale spordi tehakse veel muud, et see ületaks tippspordi piirde,» teab Uiboleht. Selle all mõtleb ta noorteprojekte ja näiteks ka integratsiooni.

«Meil ei ole välisfirmade raha kadu. Üritame käia ajaga kaasas ja pakkuda täiendavaid võimalusi ja väljundeid ning meie toetajate hulk on viimase kümnendi jooksul omajagu kasvanud.»

Toetuse kasv on Eesti spordis pigem erand.

«Toetajaid leida on raske ikka. Eriti kui tegu on rahvusvaheliste ettevõtetega. Mida kaugemal Eestist tehakse firmas otsuseid, seda raskem on neilt toetust saada,» teab ta.

Keio Kuhi, Eesti Korvpalliliidu peasekretär

Korvpalliliidul on Eesti ettevõtetest suurtoetajad, nagu Alexela või Utilitas, aga ka rahvusvahelise taustaga firmasid. «Minul ei ole ühtegi sellist kogemust välja tuua, meie puhul ei pea paika, et sellised toetajad oma raha Eestist välja viivad,» ütleb korvpalliliidu peasekretär Keio Kuhi.

Mati Lilliallik, MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi

Aastaid Eestis suuri rahvaspordiüritusi korraldanud Mati Lilliallik MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubist ütleb samuti, et kuigi äsja tuli avalikuks uudis, et nimisponsor SEB ei jätka järgmisel aastal SEB Tallinna Maratoni toetamist, pole hullu midagi. Ka tema ei saa enda sõnul kinnitada tendentsi, nagu kaoks välismaised ettevõtted ära.

«Kui arvuliselt võtta, on siin toetajaid pigem palju. Iseasi muidugi, kui suurte summadega toetatakse. Kui Eestis räägitakse sponsoritest, siis peetakse enamjaolt silmas just suuremaid, kelle hulka kuulub ka SEB. Aga need on kõik eraettevõtted ja neil on õigus teha oma otsuseid, kuidas nad siinsesse ühiskonda panustada soovivad,» räägib Lilliallik.

«Kui suuremad toetajad kukuvad ära, paistab see lihtsalt rohkem silma. Aga ma arvan, et loodus tühja kohta ei salli.» Pigem peaksid Lillialliku sõnul suurte spordiürituste korraldajad või ka alaliidud ja klubid mõtlema, kuidas konkurentsis püsida. Kui on piisavalt hea asi, küll leidub ka toetajaid nii välismaalt kui kodumaalt.

SEBga on neil leping veel selle aasta lõpuni. Läbirääkimised tulevikuks käivad. Lilliallik ütleb koguni, et kuna ees on Eesti sünnipäev ja neilgi plaan oma üritusi suuremana teha, võib toetajate vahel koguni konkurents tekkida. «Mina olen igatahes positiivselt meelestatud. «Tuleb ennast paremini suureks mängida ja oskuslikumalt tööd teha.»

Erich Teigamägi, Eesti Kergejõustikuliidu president

Kergejõustikuliidu presidendi Erich Teigamägi sõnul täheldas tema välisraha kadumist Eesti spordist umbes viis aastat tagasi. «Kahjuks on välisettevõtete huvi Eesti sporti toetada jahenenud. Meil on selliseid firmasid, aga aina vähem. Suures osas panganduses ja telekommunikatsioonis on ettevõtted ju välisomanduses,» ütleb Teigamägi.

Ka tema alaliit käib endiselt toetust küsimas välismaiste omanikega ettevõtetelt. «Seegi on raskem kui kümme aastat tagasi. Otsuseid ei tehta enam Eestis ja tuleb võistelda viie-kuue riigi projektidega. Sinu projekt ei pruugi selle ettevõtte juhtidele mitte midagi öelda,» sõnab ta.

Teigamägi ütleb, et paar aastat tagasi muutus veel üks paradigma spordi rahastuses: Eesti meediaettevõtted hakkasid samuti eri viisidel sporti toetama. «Mitte ainult rahaliselt, vaid ka näiteks ülekannete jms näol,» ütleb alaliidu president ja kiidab Eesti ettevõtteid, kes aina rohkem end Eesti spordimaastikul paika panevad.

«Alati saab vaadata positiivselt. Kui majandusel läheb hästi, siis leitakse ikka ka spordile raha. Keskmine Eesti ettevõtja on õnneks spordisõbralik.»

Jaak Karp, Rapla Korvpalliklubi

Eesti korvpalli meistriliigas mängiva Rapla Avis Utilitase meeskonna juht Jaak Karp ütleb, et tema arvamus sponsorite leidmise kohta oli reaalsusest hoopis erinev. Klubil on nii Eesti kui ka välismaise taustaga toetajaid.

Karp räägib, et kui ta korvpalliklubi juhtimist alustas, oli tal arvamus, et just piiritagustelt ettevõtetelt on kergem toetust saada. Sest seal on kombeks ühiskonda panustada.

«Tuleb tunnistada, et reaalsus oli vastupidine. Mida aeg edasi, seda enam on välismaiste toetajate arv kahanenud. Eesti ettevõtted hoolivad palju rohkem, kui eeldasin, mitte midagi vastu saamata. Välismaiste omanikega ettevõtetest on väga meeldivaid erandeid, ka meie toetajate hulgas,» ütleb Karp.

Tagasi üles