Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Töötahtest, suurest südamest ja ülekohtust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eesti võrkpallurid on au ja lugupidamise tehtud tööga igal juhul ära teeninud. | FOTO: www.cev.lu

Ühe mängu kaugusel maailma eliiti mahtumisest. Paari kuu jooksul kolmandat korda tippturniiri finaalis. Nelja aasta jooksul teist korda MM-medalil. Ja kõik see ühe nädalavahetuse jooksul. Kas me ikka oskame oma sportlasi hinnata?

«Me oleme nii pika tee tulnud! Oleme ühe võidu kaugusel MM-turniirist. Kui see ei ole suur asi, mis siis veel on? Paar aastat tagasi ei oleks küll tahtnud hästi uskuda, et võime sellisele saavutusele nii lähedal olla,» sõnas Eesti võrkpallikoondise kapten Kert Toobal laupäeva õhtul, kui Eesti oli just jagu saanud slovakkidest. Ees ootas otsustav lahing Belgiaga.

MM-pileti saatus selgus Kortrijkis eile hilisel õhtutunnil, aga õigupoolest polegi tähtis, kummale poole kaalukauss kukkus. Jah, spordis on tõe kriteerium tulemus, aga sellele tulemusele emotsionaalse plussmärgi lisamiseks ei pea tingimata olema tegu võiduga.

Andkem veel korraks sõna Toobalile: «Belgia vastu on vaja suurt südant ja palju võitlust. Tuleb välja panna kõik, mis sees on. Ootan meeskonnalt võitlemist algusest lõpuni, viimase vileni. Kui see on olemas, siis midagi enamat ei saagi nõuda.»

Vahel ei kiputa seda mõistma – finaalikaotus toob kaasa pahameele. Nagu poleks eelmistel päevadel nelja-viit väärt võitu olnudki! Või juhtub meie lootus poodiumilt välja jääma – katastroof! Et selja taha jäi mõnigi maailmameister-olümpiavõitja, jääb märkamata...

Eesti sportlaste seas leidub ülivähe neid, kes sündinud, kuldlusikas suus, või tõusnud tippu ennekõike jumalast antud talendi toel. Mis on saadud, see on ränga tööga ise välja võideldud, alates võrkpalluritest ja Anett Kontaveidist ning lõpetades Ragnar Klavani või Rasmus Mägiga.

Ja ei maksa arvata, et talendikamad ei oska töö väärtust hinnata. Tõsi, et Kelly Sildaru on andekas, aga tema medalivõitude taga on ränk trenn. Võrkpallisõbrad teavad, et koondise üks liidreid, andekas Oliver Venno ei hiilanud nooruspõlves sageli just suurima töötahtega. Ent Türgi tippliigasse, kuhu Venno on jõudnud, viis teda muutus töössesuhtumises.

Ka Kontaveidi tõusu taga on ühelt poolt treener Glenn Schaapi karm käsi, kuid vähemalt samavõrd eestlanna enda mõistmine – sunni ennast treeningul veel enam, siis tuleb ka tulemus. Praegu tundub vaid aja küsimus, mil Kontaveit tõuseb Eesti kõigi aegade edukaimaks tennisistiks ja lööb üle Kaia Kanepi karjääri parima edetabelikoha.

Ehk ongi just Kanepi viimase paari aastakümne jooksul rahva poolt ülekohtuseimalt koheldud Eesti sportlane. Maailma 15. number alal, kus tippu pürivad tuhanded; mitmekordne turniirivõitja ning tervisemurede visa seljataja ... aga paljudele miskipärast ikkagi sportlane, kes «ei saavutanud maksimumi». Jääb vaid soovida, et Kontaveidi saavutusi – nii praeguseid kui tulevasi – osataks hinnata õiglasemalt.

Taas Toobal, kolmandat ja sedapuhku viimast korda: «Võib-olla mõni võit tundub kõrvalt vaadates lihtne, aga sina oled väljakul ja sa tead, et sul on raske. Tead, et pead järgmiseks päevaks midagi säilitama, aga sa ei saa midagi lihtsamalt võita. See on võitlus iseendaga, peas toimuvaga, füüsisega. Ja nii päevast päeva.»

Uskugem meie sportlaste töötahtesse ka siis, kui nad teinekord kaotavad. Nad on selle ära teeninud.

Vollemehi toetanud Ansip kostitas sakslasi vilega

Maailmameistrivõistluste finaalturniiri piletit jahtivale Eesti võrkpallikoondisele käisid Belgias Kortrijkis kaasa elamas ka Andrus Ansip ja Neinar Seli. «Kui omad mängivad, püüan ikka vaatamas käia. Kindlasti on ka võrkpallikoondise viimase aja edu see, mis saali kutsub,» rääkis Brüsselis töötav Euroopa Komisjoni volinik Ansip.

Eesti võrkpallifännid kiitsid Ansipit ja Selit pärast Saksamaa-mängu tubli kaasaelamise eest. Ansipi trump olla olnud «vana kooli» kahesõrmevile ja rõõm suurim siis, kui vastased serviga eksisid.

«Kui «Aktuaalse kaamera» spordiuudistest nägin, et tribüünid on nii tühjad, tekkis mõte, et tuleks oma vile ja häälega koondisele appi tulla. Eesti spordis on üks hea ütlus: «Väikesed riigid, suured delegatsioonid»,» sõnas Seli. Hoolimata sellest, et enamik Eesti vollefänne on oma selleaastase «väliskomandeeringu» planeerinud kuu aja pärast Poolas toimuvaks EMiks, jagub siniseid särke ka Kortrijki spordihalli tribüünidele piisavalt.

Tagasi üles