Fännid on paratamatult madalalaubalised. Seostub ju fänlus etümoloogiliseltki fanatismiga, paranoilise vaatamisstrateegiaga, kus ratsionaalsusel pole kohta, kus ihaldatava objektiga kaotatakse elementaarne distants. Spordi madalaim režiim. Konstantne armujoovastus primitiivsete valetõlgenduste ja hoiakutega. Spordi kui esteetilise-eetilise-eksistentsiaalse kogemuse asemel on tegu erapooliku kaasaelamisega.
Tellijale
Joosep Susi: fänn on pime. Ta tahab alluda. Ta ei taha kahelda. (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõtt-öelda tunduvad fännid sageli lihtsameelsed, et mitte öelda poolearulised tegelased. Napakadki. Lapselikud. Fänn ei saa isegi tahta kriitiliselt mõelda, reflekteerida. Ta on pime. Ta tahab alluda. Ta ei taha kahelda. Ta ei saa kahelda! Seega, fännid on tahtlikult lollid. Teatud arhailistele mustvalgetele koodidele, dogmadele allumine on printsiip, mis teeb temast fänni. Fanaatiku. (Siit ka kõiksugused võrdlused religioossete praktikatega.)