Kuus ja pool aastat tagasi rängalt kätt vigastanud Robert Kubica istus nädala alguses Hungaroringil taas vormel 1 auto rooli. Näidatud kiirus sunnib küsima – on’s Kubica tõepoolest naasmas?
Surmasuust tagasi tippu: kas Kubica naaseb tõesti vormel 1 sarja?
3. august 2017, 13:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuhanded fännid skandeerisid tribüünidelt Kubica nime, kui ta Hungaroringil kilomeetreid mõõtis. 32-aastane poolakas mõjus autot testides, häid ringiaegu näidates ja inseneridele tagasisidet jagades nagu iga teine vormel 1 sõitja. Ometi on tema teekond tipust põhja ja tagasi üles olnud märkimisväärne, kirjutab BBC vormeliekspert Andrew Benson.
2011. aasta veebruaris võitles Kubica ühes Põhja-Itaalia haiglas elu eest. Kohutavas ralliavariis oli autosse tunginud teepiire peaaegu purustanud tema parema käe, arstidel õnnestus see suurivaevu päästa. Kubica parem käsi on tänaseni silmnähtavalt moonutatud, ta hoiab seda veidralt. Käsi ei liigu tavapäraselt, selles pole ka täit jõudu.
Õnnetusest oli möödas kaks aastat, kui Kubicalt küsiti vormel 1 sarja naasmise kohta. «Peaaegu võimatu unistus,» vastas poolakas. Nüüd läbis ta aga testipäevade jooksul peaaegu kahe etapi jagu kilomeetreid.
2011. aastal pidanuks Kubica alustama karjääri viiendat hooaega vormel 1 sarjas. Teda peeti oma põlvkonna üheks säravamaks nooreks täheks, kelle võimed küündisid samale tasemele Lewis Hamiltoni ja Fernando Alonsoga. «Põhitööst» vabal ajal osales Kubica rallidel, sest talle meeldis kiirus, aga ka seetõttu, et uskus – rallisõit aitab tal oma oskusi lihvida.
Seitseteist operatsiooni, lugematud luumurrud
Kes on kohutavast avariist ja Kubica purustatud autost fotosid näinud, ei unusta neid. Arstidel kulus terve tund, et poolakas autost välja lõigata. Esimene operatsioon kestis seitse tundi. Tänaseks on Kubica käinud 17 lõikusel.
«Kõik räägivad mu käest, sest see piirab tegutsemist kõige rohkem. Aga tegelikult murdsin paremas küljes luid alates jalgadest kuni õlgadeni,» meenutas Kubica Ungaris BBC-le antud intervjuus. «Luumurde oli nii palju ja see muutiski paranemise nii pikaajaliseks. Kaks esimest kuud olid rasked. Mul oli õnne, et olin sportlane. Ilmselt on see ka põhjus, miks mul käsi alles on. Samas pead vahel unustama kõik muu ja mõtlema, et oled kõigest inimene. Ehk tegi just see juhtunuga toimetuleku nii raskeks.»
Kaheksateist kuud pärast avariid oli Kubica taas ralliauto roolis. Esimene võistlus lõppes esikohaga. «Kõik arutasid, millal ma uuesti rooli istun. Lõpuks leidsin aga ise, et pean hommikuti õnnelikuna ärkama. Alles siis võin võidusõidule mõelda. Normaalsele tasemele jõudmine võttis üle kahe aasta. Esimese aasta jooksul tundsin kõikjal valu.»
Kubica sõnul on tema suurim kirg endiselt võidu sõitmine. «Aga ka mu elu on muutunud ja see ongi vast kõige tähtsam.»
2013. aastaks oli poolaka käsi niivõrd tervenenud, et ta sai Mercedese vormel 1 simulaatorit proovida. Päris auto rooli poleks ta saanud siiski veel istuda, sest tema ranne ei liikunud – vasakule sai ta pöörata vaid küünarnukki kergitades, kuid vormelautos on see võimatu.
Nii kihutas Kubica järgmised kolm aastat autoralli MM-sarjas. Ta oli küll tohutult kiire, ent sageli lõppesid sõidud kraavis. 2015. aastaks oli raha otsas. «Ma ei mõelnud vormel 1 sarja naasmise peale. Aga pärast ralliga lõpparve tegemist oli raske aeg. Kaalusin 10-15 kilo rohkem kui tavaliselt. Seega hakkasin trenni tegema.»
Kubica asus süstemaatiliselt võidusõiduautosid proovida, et näha, mille roolis istudes ta konkurentsivõimeline oleks. Ta kaalus nii DTMi kui ka WEC-sarjaga liitumist, kuniks mullu detsembris saabus pöördeline hetk. Kubica veetis mõned päevad Itaalia vormelitootja Dallara simulaatoris ja mõistis, et vormel 1 polegi enam võimatu unistus.
«Pidin oma elu rütmi saama. Mõtlesin: kui võimalus tekib, pead selleks valmis olema! Hindan Renault’ pakutud šans kõrgelt, aga samas tahan endast parima anda.»
Renault pakkus Kubicale võimalust sõita 2012. aasta autoga. Juunis see Valencia rajal juhtuski. Esialgse plaani järgi pidi Kubica tegema paar ringi. Lõpuks kogunes ringe sadakond, Kubica oli kiirem kui Renault’ testisõitja. Renault asus kohe korraldama teist, põhjalikumat testi.
Inimene, mitte vaid võidusõitja
Nädal enne Briti GPd istutas Renault Kubica Paul Ricardi rajal uuesti oma autosse. Paul Ricardi rajal on mitu teravat tagasipööret, nii vasakule kui paremale – tiim tahtis näha, kas Kubica suudab neid läbida. Suutis.
Turvatestiga, mille käigus peab sõitja autost viie sekundiga välja pääsema, sai Kubica hakkama esimesel katsel. Insenerid kiitsid temalt saadud üksikasjalikku infot. «Osalt tahtsin ma ka iseennast paremini tundma õppida,» nentis Kubica. «Mu elu on muutunud. Tean, kuivõrd vigastus mu eraelu mõjutab. Kõik näevad minus vaid võidusõitjat, kuid olen ju samuti inimene. Teen kodus asju, mida teevad kõik inimesed. Mu vigastus piirab mind tavaelus rohkem kui võidusõiduautos.»
Aga autos? Kuidas seal siis ikkagi on? «Tundlikkuse poolest olen tipptasemel. Suurim probleem on jõu ja liigutuste piiratus. Ma ei saa endiselt kätt ja rannet väänata-pöörata. See on suurim takistus.»
Kubica on võitnud vaid ühe etapi, 2008. aasta Kanada GP. Miks oleks tema naasmine nii imekspandav? Sest ta on supertalent, kinnitab kolmekordne maailmameister Hamilton. «Robert on üks paremaid sõitjaid, kellelt olen iial pidanud mõõtu võtma. Ta on ürgtalent ja temasuguseid napib – sest paljud neist ei jõua nii kaugele. Robert kuulub erilisse seltskonda.»
Kiirus olgu tippude vääriline
Kubica seni viimane vormel 1 hooaeg oli ühtlasi tema parim. Renault polnud esikohaauto, ent just raskeimatel radadel nagu Monacos, Spas ja Suzukas, mis alati väga head sõitjad lihtsalt headest eristavad, suutis Kubica särada. Ta sõitis välja teise, kolmanda ja neljanda stardikoha – Renault polnud nii hea auto, et selliseid aegu näidata.
Pärast Jaapani etapi ajasõitu avastas Kubica, et ta ei suuda ajakirjanikele intervjuusid anda. Kulus kümme minutit, kuniks ta end kogus. «Midagi Suzuka ajasõidu ringiga võrreldavat pole ma iial näinud. Mitte ühegi sõitja esituses. Robert tuli boksi, näost valge – ta oli iseendalegi hirmu nahka ajanud,» meenutas Renault’ spordidirektor Alan Permane, kes on Kubica tänavuste testide korraldamise võtmeisik. Pole paha kompliment mehelt, kes on töötanud vormel 1 sarjas enam kui veerand sajandit ning teinud koostööd Michael Schumacheri ja Alonsoga.
Renault on olnud Kubica testide suhtes äärmiselt kidakeelne – eks näita seegi, et neil on tõsi taga. Kolmapäeval läbis Kubica tänavuse hooaja auto roolis 142 kraadi. Ungaris lõõskas 30-kraadine palavus. Kubica oli õige pisut aeglasem kui Renault’ teine sõitja Jolyon Palmer nädalavahetusel peetud kvalifikatsioonis. Raske on sellest järeldusi teha, sest ringiajad võivad sõltuda tuhandest faktorist. Samas oli poolakas kaks sekundit kiirem kui vormel 2 sarjas sõitev kanadalane Nicholas Latifi. Pärastlõunal näitas ta juba paremaid aegu kui Palmer ja Nico Hülkenberg samade rehvidega võidusõidu ajal suutsid.
«Vara öelda,» vastas Kubica kõigile, kes temalt järgmise sammu kohta küsisid. Renault teab nüüd, mida poolakas suudab. Palmer on esinenud tänavu kahvatult. MM-sarja järgmine etapp peetakse Spas. Kas...?
«See oleks ilus lugu ja meeldiks paljudele. Kui oleksin fänn, tekitaks see ka minus imetlust. Aga lõpuks olen mina see, kes kõigega riskib. Ma ei taha lihtsalt naasta. Tahan naasta vähemalt ligilähedaseltki samal tasemel kui enne õnnetust,» tõdes Kubica. «Kes mind tunnevad, teavad nüüd, mida suudan. Juhtugu mis tahes – viimased kolm kuud on olnud mu karjääri parimad.»