Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eestlase fotoreportaaž Londonist: vabatahtlikkus avab uue vaatenurga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vabatahtlik Ott Pärna Londoni MMil. | FOTO: Tairo Lutter

Ametlikul seljakotil on embleem puudu? Massaažilaud eksleb ringi? Kust saab kiiresti jääd? Eesti kergejõustikukoondis on Londoni MMil mureta, sest neid abistab eestlasest vabatahtlik Ott Pärna. Majandusekspert ja spordientusiast, kes veab ka rahvusvahelist spordivabatahtlike liikumist SCULT, on nelja võistluspäeva jooksul näinud ka muud kui eestlaste võistlusi. Et aktiivsele mehele meeldib pildistada, jagas ta Postimehega kilde oma fotoaparaadist ning selgitas, miks just need pildid on talle olulised.

«You Made My Day!» olid neli sõna, mis kõlasid meditsiinivabatahtlik Mo, pika nimega Mohammedabbas Khaki suust, kui ta oli minult saanud foto endast koos Usain Boltiga. Sarnaseid pilte Boltist ja spordivabatahtlikest liigub veebis vähe. Ühe silmapilguga kuulsaks!

Tahtejõutuur. Sir Mohamed Muktar Jama «Mo» Farah võitis oma viimase 10 000 m kulla puhtalt tahtejõu pealt. Ja 66 000-pealise kodupubliku toel. Stardisirge alguses olid kõigi meeste võimalused ja võimed võrdsed. Vaatasin ise jooksu koos Roman Fostiga, kes selgitas eri strateegiaid.

Ratastooliralli. Vaid vähesed teavad, et Londoni paraolümpiamängud 2012 ja kergejõustiku para-MM 2017 on toonud invaspordi teemad brittide südamesse. Kõigile võrdsete võimaluste loomine liikumisharrastusega tegelemiseks ja sellele kaasa elamise võimaldamine on saanud omaette rahvuslikuks spordialaks

Sõbrad enne ja pärast. Andrius Gudžius ja Daniel Ståhl ei ole vist suured semud? Kulda ja hõbedat jäi lahutama vaid kaks sentimeetrit. Ometi muutus kõik, kui mäng oli läbi. Kes võistlust lähedalt nägi, võis seda tunnistada. Kõik õnnitlesid kõiki ja pilt oli vägev!

Uudishimulik Gerd. Eestlased hoiavad kokku. Selle elavad eeskujud olid nii Gerd Kanter, Martin Kupper kui ka Ksenija Balta, kes kõik Tiidrek Nurmele ja Roman Fostile maratonirajal kaasa elasid. Lisaks suur hulk Londoni ja kodueestlasi, kes suurte ja väikeste lippudega raja veerel oma iidoleid fännasid. Ise panin kodus veepudelid ööseks külma, et Fostile rajal viimasel ringil vett selga kallata. Nii vabatahtlikkus toimibki – teed inimestele head ning teened ei jää tasumata.

Elu on raske, aga ilus – vähesed teavad, kui raske oli Romanil pärast 20 kilomeetrit rajal. Aga lõpuni võitles, müts maha. Üks kord elus saad Londoni Tower Bridge’il maailmameistrivõistluste maratoni lõpetada! See võimalus tuleb ära kasutada.

Robert Harting ja väike tüdruk. Ebaõnnestumine on inimlik, ka Londoni MMil. Kuid noortele on staarid iidolid ja eeskujud, ka väljaspool staadionit, kus täiesti tavaline Briti tüdruk tundis olümpiavõitja ära. Harting tegi temaga pilti.

Konkurent või asi! Ka kümme korda osavama aparaadi ja lühema objektiiviga saab ilusaid pilte. Tuleb vaid olla õigel ajal õiges kohas!

Vanad ja kobedad. «See on meile suur privileeg,» ütleb pea igaüks 4500 britist, kel õnnestus MMile spordivabatahtlikuks saada – tahtjaid oli kolm korda rohkem. Ja inimestest on taotluslikult sotsiaalne segu kokku pandud. Nii on veerand vabatahtlikest noored, veerand seeniorid ning pooled protsenti vahepealsetest vanusegruppidest. Vabatahtlikke on 24 riigist, nad räägivad 65 keelt ja on vanuses 18–84.

«It’s so British,» ütlevad britid endi kohta, kui midagi on ikka väga neile omane. No näiteks Mr Bean mõnes reklaamklipis või siis tee piimaga. Või siis kuninganna nimeline olümpiapark, kus suursugust kergejõustikupidu peetakse. Ja nii see tõesti on – mängud on head, mängud on british!

Tagasi üles