Erika Salumäe: Barcelona kullafiniš ajab tänaseni käed higiseks

Hispaanias on Erika Salumäe kodu, Eesti on talle kodumaa. Seal olevat väga suur vahe. Taamal olev kollane võiduratas jõudis Salumäe kätte tänu konkurendile. Foto: Liis Treimann

Suurel ekraanil rulluvad taas lahti korduvalt nähtud kaadrid: erkkollase rattaga Erika Salumäe läheb viimasele ringile liidrina, tuleb liidrina ka lõpusirgele, edestab finišijoonel poole rattapikkusega Annett Neumanni ja võidab iseseisvale Eestile üle poole sajandi pikkuse pausi järel taas olümpiakulla. Kõlab Eesti hümn, vardasse kerkib rahvuslipp. Tagurpidi! Erika vangutab pead, muigab kergelt. Tribüünil nutab sinimustvalget õigetpidi käes hoidev blond nooruk. Siiralt ja südamest.

Ehkki Barcelona olümpiamängudest on möödas juba 25 aastat, vaatab olümpiakomitee kutsel Tallinnasse seda tähtpäeva pidama saabunud Salumäe kullahetki Pirita velodroomil ikka elevusega. Mida aeg edasi, seda erilisem olümpiavõit tundub, tunnistab ta ise.

Erika Salumäe, kui palju sa Barcelona kullasõidu videot ise vaadanud oled?

Ega ma ei vaata teda tihti. Aastas korra, kui see tähtpäev on. Aga siis ikka meenutan. Tõsi, iga korraga vaatan seda natuke teise pilguga. Alguses põlesin kaasa! Nüüd vaatan rahulikumalt. Aga kui finišijoon tuleb... no vahel lähevad käed ikka natuke higiseks. Ikka veel.