Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Bolt rikkus Mattias Käidi Kanteri-plaani

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mattias Käit on suur spordisõber. | FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

​Kui Eesti jalgpallikoondise pesamuna Mattias Käit poleks Fulhami noortemeeskonnaga liitunud, võinuks temast saada hoopis tõsiselt hea sprinter. «U23 meeskonna treener ütles, et minu 30 meetri sprindi aeg on kiireim,» naerab 19-aastane Käit.

Enne veel, kui Käit kolm aastat tagasi Fulhami noorteakadeemiasse siirdus, käis ta Tallinna Reaalkoolis põhikoolis ja jagas palliplatsil maid Eesti noorpalluritega. Üks FC Levadia kasvandiku vastane oli aga tema klassivend, praegune mitmevõistleja Johannes Erm, kes toona mängis FC Floras.

«Olime esimesest klassist koos ja mängisime jalgpalli. Ma ei teagi, millal ta kergejõustikuga tegelemist alustas, see oli kuidagi tagaplaanil. Kui ma Eestist lahkusin, oli ta ikka vutimees,» meenutab Käit klassivenna, hiljuti U20 EMil kümnevõistluses hõbemedali võitnud Ermi tegusid.

Samas mäletab jalgpallur, et suutis klassivenda vahel jooksudes edestada. «Ma olin ikka kiirem. Peab temaga võidu jooksma, kui Eestisse tulen!»

Kas peagi USAsse Georgia ülikooli siirduvas Ermis võis kaotsi minna hea jalgpallur, Käit panustama ei hakka. «Sel hetkel ei osanud küll arvata, et meist midagi saada võib. Olime klassikaaslased ja andsime endast kõik, nii õppimises kui ka spordis. Ma ei ütleks, et mul on kahju, et temast jalgpallurit ei saanud. Johannes on kergejõustikus väga kaugele jõudnud, seega oli see kindlasti väga õige samm.»

Kumb on kiirem?

Kergejõustik Käidile meeldib. Eriti nüüd, kui London võõrustab olümpiastaadionil kergejõustiku MMi. Muide, Käitki on siin mänginud – et olümpiastaadion on nüüd West Ham Unitedi käsutuses, sai jalgpallur staadionimuru proovida nende noortemeeskonna vastu. «Suur staadion oli, aga väljakult tundus veidi väiksem. Mäletan, et mõtlesin veel, kuhu nad need jooksurajad panevad, aga tegelikult olid need katte all,» sõnab Käit.

Käit arutleb, et kuigi tribüünid on kuuldavasti täis, pole tavaline londonlane suur kergejõustikufänn. «Nad on kindlasti sellest kuulnud, aga nii palju ei vaadata MMi kindlasti kui olümpiat.» Või äkki ka jalgpalli? «Jah, see on ikka inglaste spordiala. Muidugi kriket ja ragbi ka, aga kui jalgpalliga oled seotud, siis näed seda, kui palju fännid pooldavad.»

Käit lootis südamest ka ise fänn olla ja tulla laupäeval kettaheite lõppvõistlusele Gerd Kanterile kaasa elama, aga piletid olid välja müüdud – samal õhtul jooksis ka Usain Bolt!

«Ise olin ka võib-olla rumal, et hakkasin alles nädal enne neid pileteid vaatama. Siis mõtlesin, et tulen Rasmus Mägile kaasa elama, aga tuli teade, et ta ei võistle. Ksenija Baltat tahtnuks kvalifikatsioonis näha, aga kuna mul on reedel mäng, ei hakanud hilja õhtul ka tulema. Väsitab ära.»

Et Londoni olümpiastaadionile jõudmiseks kulub Käidil aprillis hangitud korterist poolteist tundi, ongi tiheda graafikuga palluri senine MMi vaatamine piirdunud teleriga. Ometi valmistab eestlasele tuska, et britid keskenduvad teleülekannetes vaid oma sportlastele.

«Tahaks eestikeelseid kommentaare kuulata. Kettaheites nägin vist ka vaid paari katset. Aga Stahl oli äge,» sõnab ta ja loeb peast ette kettaheite esikolmiku. Muljetavaldav!

Käit tunnistab, et kui oleks aega, toetaks ta eestlasi kohapeal palju rohkem. Seda enam, et nad võistlevad saareriigis ja eriti Londonis erinevatel jõuproovidel sagedalt. «Eesti on nii väike riik ja sportlasi polegi nii palju, neile peabki kaasa elama,» põhjendab ta.

Üsna lähedal oli ta Anett Kontaveidi nägemisele Wimbledoni tenniseturniiril. «Piletit ma ei saanud, sest ma ei teadnud täpselt, millal ta mängib. Aga sel hetkel, kui ta Caroline Wozniackile kaotas (Wozniacki alistas Kontaveidi kolmandas ringis 3:6, 7:6, 6:2 – toim), olin Wimbledonis olemas ja jalutasin seal ringi. Vähemalt nägin veidi ekraanilt.»

Juhtub koondisekaaslane Ragnar Klavan Londoni ligidusse mängima tulema, katsub Käit sobival võimalusel ka temaga kohtuda. «Muidu näen Ragnarit ikka telekast või koondisest. Aga äkki tuleb Liverpoolis kunagi ka nende noorte vastu mäng!»

300 mänguminutit

Nii Käit kui ka Klavan alustavad sel nädalavahetusel Inglismaal liigahooaega: Liverpool mängib Watfordiga, Käit kohtub n-ö noorte kõrgliiga esimeses kohtumises Middlesbrough’ga. Veel eelmisel nädalal osaleti Fulhamiga U19 vanuseklassi rahvusvahelisel turniiril Šveitsis, kus alistati Livepool ja Juventus. Finaalis jäädi 1:2 alla FC Baselile.

«Iseenesest läks turniir hästi, aga alles esimene mäng näitab, kuidas edasi läheme. Ei saa kiita ega laita praegu,» arvab kaptenipaela kandnud Käit. «Šveitsis mängisin nädalaga 300 minutit, korraks võttis üsna läbi.»

Samal ajal ootab eestlane koondisekutset. Eesti jalgpallikoondis kohtub 31. augustil võõrsil Kreekaga ja neli päeva hiljem kodus Küprosega. «Ega siin polegi muud, kui treenida ja loota, et vigastada ei saa. Kui aus olla, siis see valiktsükkel on kahjuks Eesti jaoks läinud. Kahjuks pole enam millegi muu peale praegu mängida kui au peale. Tuleb fännidele näidata, et järgmiseks valiktsükliks tasub kohale tulla.»

Inglismaa esiliigas palliv Fulham alustas hooaega eelmisel laupäeval, kui tehti 1:1 viik Norwich Cityga, peatreener Slaviša Jokanović Käiti koosseisu ei kaasanud. Eestlase selle hooaja eesmärk on olukorda muuta. «Tahaks juba põhitiimi debüüdi ära teha, aga arvan, et sellel on oma aeg ja koht. Kohe kõrgustesse hüpata ei tasu.»

Käit elust Londonis: suurlinnapoiss ma pole!

Jutuajamine Mattias Käidiga toimub Waterloo raudteejaamas, kus tipptunni ajal on rahvast murdu. «Kui alguses oli London huvitav, harjumatu ja enneolematu, siis nüüd ei meeldi mulle rahvamassi sees olla. Lähen juba siis kahjuks närvi, tahaks kiiremini liikuda,» sõnab ta.

Aprillist elab Käit koos tüdruksõbraga oma korteris, kust Fulhami staadionile on väike jalutuskäik. Londoni kesklinna ta tihti ei satu. «Vaid siis, kui midagi väga vaja on, näiteks riidepoest. Suurlinnapoiss ma pole,» räägib ta.

Kuigi Londonis ei kavatse Käit autoga liiklema hakata ja usaldab pigem metrood, saab 19-aastane jalgpallur peagi rõõmustada autojuhilubade üle. «Eestis olles tegin teooriaeksami. Pidime perega Hiiumaale minema, aga märkasin, et Viljandis on vaba aeg. Nii läksimegi Hiiumaale Viljandi kaudu. Oli väga väärt minek!»

Tagasi üles