Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Joosep Susi: miks diskrimineeritakse jalgpallisõpru?

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Suurbritannia rahvusringhäälingu BBC jalgpallikommentaator Jonathan Pearce kasutab meisterlikult nii vaikust kui ka fakti - ei koonerda esimesega ega liialda teisega. | FOTO: Mike Egerton/PA Wire/PA Images/Scanpix

Ajal, mil ees ootab suur jalgpallisügis, tuleb tõdeda, et Eesti jalgpallireportaaž nõuab nüüdisajastamist! Mäletan, et 1990. aastate teisel poolel mõjusid Mart Mardisalu ja Indrek Kanniku kommentaarid värskendavalt. Vahest mängis oma osa välismeedia vahendamine: Mardisalu luges inglise vutiajakirja Match, mida oli toona võimalik nii mõnestki Eesti kioskist soetada, aga mis nüüdseks on taandunud alg- või põhikoolilastele suunatud jalgpalli-Tähekeseks. Jäi mulje, et kommentaatorid valdavad kättesaamatut.

Praegu mõjuvad sama tandemi reportaažid arhailise meenutusena süütust lapsepõlvest. Oli ju nullindate keskpaigaks jalgpallikommentaatorite seltskond mitmekesistunud ja muutunud, välismeedia igapäevasest lugemisest oli erandi asemel saanud nõue. Samal ajal hakkas valdav osa jalgpallisõpru internetistriimide abil ammutama lakkamatult välismaist vutti, teistsuguste kommentaatoritega.

Paraku pole viimase kümne aasta vältel vajalikku uut kvalitatiivset murrangut reportaažižanris toimunud. Peamiseks takistuseks pean põhimõttelist lahknevust professionaalsest reportaažiloogikast: valdav osa Eesti jalgpallireportaaže on suunatud eeskätt neile, kes jalgpallist suurt ei tea – keskendutakse sellele, et kõik saaksid aru. Ja eks ole konsensuslike lähenemiste alatine häda see, et kvaliteet nivelleeritakse niivõrd üldisele tasandile, et sisuline pool näeb üpriski mittesisulise poole moodi välja.

Jalgpallisõbrana tunnen end petetuna, mulle ei pakuta lisakvaliteeti. Lakkamatu jutt pigem häirib kui hõlbustab mängu jälgimist. Ei lasta mängul enda eest rääkida, vaid lörtsitakse seda kaootilise jalgpallilobaga. Diskrimineerimine! (Muidugi, utreerin omajagu, aga muster joonistub siiski selgelt välja.)

Kohanema ei peaks teleri, arvuti ja raadio ees mitte need, kes jalgpalli sinatavad, vaid vastuoksa, need, kes pelglikult teie-vormis jalgpalliga esmatutvust teevad. Professionaalne lähtehoiak tõstaks ka vahendatava objekti atraktiivsust – uus vaataja näeb, et tehakse professionaalset asja, et tegu on kompleksse taktikalise süsteemiga. Aga kui kommentaator ei suuda ära tunda, et Konstantin Vassiljev mängib vale-9 positsiooni või ei tee vahet mees-mehe ja tsoonikaitse vahel, on midagi totaalselt paigast...

Jalgpallireportaaž on dünaamiline ja kompleksne kunstiline vorm. Peale jalgpalli ja reportaažižanri kui sellise valdamise tuleb hoomata ka nende ühisosa: reportaaži jalgpallist. Väga skemaatiliselt võiks välja tuua kaks kategooriat, mille oskuslik rakendamine peaks olema esmane lakmuspaber ühisosa kvaliteedile: vaikus ja fakt.

Vaikus on reportaaži tuum, kõige olulisem pinge, tempo ja laiemalt mängu vahendamise vahend, mida eesti kommentaatorid (sealhulgas mina ise) valdavalt pelgavad. Ilmselt on siin oma osa Soome legendaarsel jäähokikommentaatoril Antero Mertarantal, kes tulistas kogu mängu. Tuletaks aga meelde, et jalgpall ja jäähoki on olemuselt erinevad ja nõuavad sestap erisugust lähenemist. Kui midagi pole öelda, tuleks vait olla! Jalgpallimäng kui sündmus suudab paljuski iseenda eest kõneleda. Vaikuse teadlik kasutamine rikastab mängu, vaikusehirm toob seevastu kaasa sõnatäpsuse kahanemise, mis on vahest veelgi traagilisem.

Faktide kasutamine on valulik teema. Jälgige vahel kommentaatorite lauseid kõige suvalisemal kohal. «Nüüd tuleb pall ohtlikult kasti» või «nüüd on võimalus». Valdavalt artikuleeritakse selliseid lauseid ilma objektiivse impulsita. Teisisõnu, sööt võib olla «hea» või «halb» olenemata söödu tegelikust kvaliteedist; sarnane mängusituatsioon võib mõnel juhul olla «ohtlik», aga teisel juhul jääda ülepea tähelepanuta. Ühelt poolt võib selle tingida mängu vähene lugemisoskus, teisalt mainitud ebakindlus, mis ei luba vaikida.

Veelgi valulikum on fakti funktsionaalsus. Sageli näeme, kuidas esimese 25 minutiga räägitakse mängijate kohta ära kogu informatsioon. Kui tekst on paberitelt otsa saanud, hakatakse mängu jälgima. Huvitav fakt ei tarvitse olla huvitav ja ammugi mitte funktsionaalne igas olukorras, kõiki taustateadmisi ei ole vaja vaatajaile presenteerida. Keskendutagu hoopis mängule! Üks mu hea kaasteeline mõõtis mõnda aega tagasi stopperiga aega, mis kulutatakse Eesti jalgpallireportaažides konkreetselt mängule ja muule jutule. Täiesti uskumatu, aga mitme meediakanali mitme kommentaatori puhul ilmnes, et avapoolajast üle poole pajatatakse maast ja ilmast...

Paljuski on kommentaatorite-küsimus maitse asi ja paljuski sõltub see väljaannete erinevusest, aga tuleks siiski meeles pidada, et on olemas väga selged kvaliteedikriteeriumid, mis kehtivad kõigile. Kui öelda midagi valesti ja valel hetkel, siis on see VIGA, sõltumata, kas kommentaator on rahvamees või konservatiivne kuivik.

Kuidas parandada jalgpallireportaaži kvaliteeti? Siia üks mõte, mille aktualiseerimine oleks pretsedent laiemaltki. Kuna tegu on omamoodi kunstilise väljendusega, võiks mu meelest kirjutada nimelisi, eritlevaid käsitlusi (arvustusi) konkreetsetele reportaažidele, tuua välja nii positiivne kui ka negatiivne. See tooks kaasa autorefleksiooni tugevama nõude ja nõnda kaude ehk ka läbimõeldumad kunstiteosed. Jalgpallihuviliste diskrimineerimine on niihästi ka jalgpallurite ja jalgpalli diskrimineerimine.

Tagasi üles