Janek Õiglase suurim eeskuju pärineb hoopis teiselt spordialalt

Janek Õiglane tegi Londoni MMil elu parima tulemuse, kui saavutas meeste kümnevõistluses 8371 punktiga neljanda koha. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Eelmisel nädalal Londonis toimunud kergejõustiku MMil kümnevõistluses isikliku rekordiga (8371 punkti) neljanda koha saanud Janek Õiglane andis Eesti Kergejõustiku Liidule pikema intervjuu, milles avaldab muuseas, milliselt spordialalt pärineb tema suurim eeskuju.

Janek, oled nüüd Londoni võistlusele saanud leotud päevad tagasi mõelda. Kas oled ise või koos treener Sven Andresooga  jõudnud mingile arusaamisele, mis täpselt juhtus?   

Istusin treeneriga tagasilennul kõrvuti ja sai seda arutatud pikalt. Neljas koht on tulemuse mõttes ikka selline asi, mida ma ei osanud uneski näha või oodata. Aga tulemused.. no treener teadis kõige paremini, et olen nendeks võimeline. Tagantjärgi tunnen isegi, et tegelikult oli seis päris hea. Aga et kõik alad ühel võistlusel välja tulevad, see on see raske osa. Õnneks tuli kõik õigel võistlusel välja.

Kas sa mõtlesid või tegid sellel võistlusel midagi teisiti, et nii hästi õnnestusid?

Enda arust mitte. Asi on lihtsalt mõtlemises ja selles, et iga ala tuleb rahulikult ära teha. Püüdsin iga ala nautida ka. Poolel võistlusel ma tulemusele palju ei mõtle. Alles pärast odaviset hakkasin aru saama, et olen kuidagi väga kõrgel kohal.  

Tegid nii nagu sportlane ideaalis peakski suurvõistlusel käituma.

Tundub nii! Eks aastatega saadud kogemused aitavad sellele kaasa. Ülemõtlemine ei anna midagi juurde: kui palju punkte on või kui palju sa rekordseeriale kaotad.

Kas selline nautimine ja emotsioonide välja elamine ongi sinu olemus?

Tavaelus olen tegelikult hästi rahulik. Seepärast ongi sport hea, saan end seal välja elada ja see kuidagi tasakaalustab seda tavalist olemust. Aga need emotsioonid tulevad automaatselt, ma ei mõtle sellele. Samuti ei mõtle ma võistluse eel, et kui läheb hästi, siis hakkan tantsima või teen mingi äraõpitud liigutuse.

Räägi, kuidas sa üldse kergejõustiku ja seejärel mitmevõistluse juurde jõudsid.

Esimeses klassis läksin kõigepealt jalgpallitrenni, kus käisin kuus-seitse aastat. Mingi aeg läksin lisaks kergejõustikusse ja tegin kahte ala paralleelselt ning lõpuks meeldis individuaalala rohkem. Jalgpallis tekkisid ka vigastused.

Kergejõustikus tegin alguses pigem hüppealasid – kaugust, kolmikut ja kõrgust. Isa otsis mingi hetk internetist Sven Andresoo kontakti ja võttis temaga ühendust. Siis läksin tema juurde treenima. Tulin kohe enne kooli minekut esimest korda B-klassi Eesti meistriks kolmikus ja kõrguses. Siis tegingi Audenteses kaks aastat neid alasid ja mingil võistlusel proovisin lihtsalt huvist odaviset ning tuli jube hästi välja. Siis keskendusin mõnda aega odaviskele. 2012. aastal proovisin Eesti meistrivõistlustel mitmevõistlust. Tegin kaks nädalat selleks trenni ning tegin üle 7000 punkti ning tulin meistriks ja täitsin peaaegu juunioride MM-i normi. Karl Robert Saluri ja Markus Leemet said küll tookord teivashüppes nullid.

Siis hakkasin aru saama, et ega ma ühtegi ala ju hästi ei tee, olen selline üldine kehvake ja mitmevõistlus võikski olla minu jaoks. (naerab) Ja rohkem pole tagasi vaadanud ega ümber mõelnud.

Oled sa ise mõelnud või teistega arutanud, miks kümnevõistlus eestlastele nii hästi sobib?

Oleme ikka arutanud, aga vot ei tea! Muuga ei oska seda seostada kui meie treenerite koolkonnaga. Ju need teadmised on treeneritel mitmevõistluses head.

On sul mingid sportlikud eeskujud praegu või lapsepõlvest?

Muidugi mäletan Erki Noolt, mäletan tema  olümpiavõitu ja Nool oli lihtsalt äge kuju! Kui Pekingi MM-il võistlesin, siis üllatas mind Ashton Eaton. See, kui meeldiv ta inimesena on. Kuidas ta patsutas õlale ja kannustas, ei olnud mingit ülbust, et ei taha minusuguste kehvade sportlastega suhelda. See oli innustav ja kihvt.

Konkreetset eeskuju mul kergejõustikus polegi, on hoopis korvpallist – NBA klubi San Antonio Spursi endise mängija Tim Duncan. Juba ammusest ajast. Just tema olemus ja see, kuidas ta käitub nii väljakul kui väljaspool seda. Olengi suur NBA fänn ja pöialt hoian Spursile.

Kui peaksid lastele rääkima, miks mitmevõistlus lahe on, mida ütleksid?

Noorena on igal juhul mõistlik erinevaid alasid teha, see tagab mitmekülgsema arengu. Kui sa tahad aga tippsporti teha, siis kümnevõistlust on mõistlik valida, sest saab suurvõistlustel kaks pikka päeva võistlust nautida. Mitte nagu jooksualadel võib juhtuda, et eeljooksuga saab MM otsa.

Kui minult küsitakse, mis mind motiveerib, siis vastan, et see emotsioon, mis ma võistlustelt kümnevõistluselt saan. See on kirjeldamatu tunne.

Kui nüüd MMile tagasi mõtled, siis esimese asjana meenub odavise?

Jah, kindlasti (Õiglane püstitas isikliku rekordi 71.73). Aga tulemuse poolest oli minu jaoks uskumatu 400 meetri jooks (jooksis isikliku rekordi 49,58), seda ma ei osanud oodata.

Kas mõtled nüüd tulevastele võistlustele seetõttu ka kuidagi teisiti?

Eks tulemuse mõttes on nõudmised ehk kõrgemad. Samas ma ei mõtle, et nüüd olen juba kõva vend, võtan seda kui ühte võistlust teiste seas, mis tuli lihtsalt hästi välja. Lisaks on uueks hooajaks valmistuda lihtsam, sest nüüd saan EOK toetuse peale.

Sellest sa said alles ajakirjanikelt teada?

Jah, sest võistluse ajal ma sellisele asjale ei mõtle. MMil teiste riikide sportlastega suheldes tunnistasid mitmed konkurendid, et pidev tulemusele ja sellest sõltuva toetuse suurusele mõtlemine pärsib nende esitust. Minult küsiti seal, «et sa saad mingi viienda-kuuenda koha, vaata, kui palju raha sa saad!» Ma ei osanud selle peale midagi öelda isegi.

Oled siin ühes ja teises saates käinud intervjuusid andmas, kuidas meedia tähelepanuga harjunud oled, kas see häirib?

See käib asja juurde ja pole mõtet kuskile varju pugeda. Eks see on natuke väsitav, aga oma viga, et nii hea tulemuse tegin. (naerab)

Kümmet ala tehes tuleb vigastusi ohtralt ette. Kas tunned, et oskad end piisavalt hästi hoida, et piisavalt terve püsida ja võistelda?

Olin sel hooajal põlvega hädas ja just viimase aastaga olen saanu aru, et trennis pole tark üle pingutada ja end ära lõhkuda. See on üks rumalamaid asju, mida kümnevõistleja saab teha – ennast trennis viimse piirini lõhkuda. Sealt tulevad pisivigastused ja edasi suuremad.

Lähen nüüd selle põlvega taas uuringutele ja näitan arstile, et mis seis on. Selle tõttu ei saanud ma ka ettevalmistuses kaugus- ja kõrgushüpet kordagi teha. Aga üldiselt on kümnevõistleja kuskilt natuke koguaeg vigane!

Karl Robert Salurile meeldib vabal ajal kokata, on sul mõni hobi?

Mulle meeldib samamoodi küpsetada. Talvel tegin peaaegu iga nädal mõne koogi sõpradele. Ei teagi, kust see huvi tekkis, aga tekkis aega ja sain end selles valdkonnas arendada.

Mingit erilist hobi mul pole, olen igav inimene. Küll jälgin ma kõiki spordialasid, olen tõeline spordifanatt.