Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Magnus Kirt rühib isalt saadud eneseusuga tipu poole

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Odaviskaja Magnus Kirt. | FOTO: ERIK PROZES/PM/SCANPIX BALTICS

Karjääri vingeima hooaja – kõigil 18 võistlusel tulemus üle 80 meetri – teinud odaviskaja Magnus Kirt meenutab, et praegune eriala sobis talle juba poisipõnnina: «Mulle meeldis väikesest peale asju loopida – kive, palle, puutükke, lõpuks ka oda. Nüüd pigem tundubki, et see oli asjade loogiline käik.»

Sel nädalavahetusel lõpetab Kirt hooaja sümboolselt oma isa, kunagise Eesti kelgukoondise treeneri Peeter Kirdi mälestusvõistlustel. Eesti kelgutajad 1998. aastal Nagano olümpiale viinud Kirt süstis pojale spordipisikut ja jõudu, mis teda kindlalt edasi viinud.

«Kas me just olümpiavõidust rääkisime, ma ei usu. Eks need eesmärgid tulid samm-sammult. Aga ta oli ikka väga suure mõtlemisega küll ning ta uskus minusse ka siis, kui mina seda ei teinud,» räägib Kirt.

«Väikesena ei tundunud kohe üldse, et kergejõustik kujuneb mu trumpalaks. Mingis vanuses oli füüsiline tase ikka väga nõrk, aga ise lootsin, et äkki leidub mingi spordiala, kuhu sobiksin. Olin üpris hilise arenguga – seda näitab ka see, et olin 12. klassi alguseks visanud oda 58 meetrit. Kui Audenteses odaviskegrupis viskaksid täiskasvanud mehed 58 meetrit, siis nad ei tegeleks odaviskega edasi. Aga mina jäin.»

Kõrvalt meelitas ka kõrgushüpe, aga odavise jäi peale. Kuigi pärast 12. klassi lõppu tuli oodatud tulemus (72.97), andis vägev saavutus (80 meetri piiri ületamine) ennast oodata 2015. aastani.

«2010. aastal oli tulemus 71.41, 2011. aastal 70.07, aga isa uskus ikka, et see 80 meetrit tuleb täis. Ta oli hea usuga ning arvan, et see on mulle edasi kandunud. Mingisuguseid piire ma endale ette ei pane, aga samas ma ei hõika ka välja, mida tegema hakkan.»

Värniku tasemeni veel minna

Kui 2015. aastal viskas Kirt hooaja lõpus isiklikuks rekordiks 86.65 ning talle ennustati edukat olümpiahooaega, siis 2016. aasta oli paras piin. Amsterdami EMil jäi kaukasse kvalifikatsioonis visatud 74.64 ning ka Rio olümpial jäi 80 meetri joonest puudu – 79.33. Kirt mõtles pikalt, kuidas edasi minna, ning adus, et peab keskenduma iseendale. Varem oli pusitud koos sõber Risto Mätasega, kuid koostöö katkes ning Kirt asus uut treenerit otsima.

«Toomas Merila andis mulle nõu, et kallis treener ei pruugi tulemust tagada. Treeneri ja õpilase suhe peab olema ikka selline, et usaldus on jäägitu ja inimest peab tundma. Laagrites või paar korda üksteisega kohtudes ei pruugi ühele mõttelainele jõuda,» selgitab Kirt ja keskendus hoopis inimestele, keda ta usaldab.

Vaikselt sai paika ka tiim: Indrek Tustit tegi Kirdile treeninguplaani, selle aitas ellu viia lapsepõlvesõber Marek Vister ning visketreeninguid vaatas Heiko Väät. Ka MMil olid kõik kolm kohal.

«See toimib. Indrekuga olen ma kolm aastat koostööd teinud ja ta teab mu keha läbi ja lõhki, Marekiga oleme ninapidi koos olnud poisipõnnist peale. Heiko hakkab mind vaikselt tundma,» räägib Kirt ja usub, et sama süsteemiga jätkatakse ka järgmisel aastal.

«Mingil määral saan kogu tähelepanu endale. Mulle meeldib, et saan asju ise sättida. Olen iseseisvam ja pean ise analüüsima. See toimib. Eks varem oligi probleemiks, et ma polnud välismaal võisteldes kunagi oda üle 81 meetri visanud. Ma ei suutnud analüüsida. Sel aastal oli päris palju võistlusi, kus esimestel katsetel viskasin halvasti, aga suutsin mingi lahenduse leida. Võib-olla just tänu sellele, et pidin ise aru saama, mida muuta.»

Küll aga tahaks Kirt abilisi ka ise rohkem toetada. Et MMilt jäi loodetud esikaheksakoht toomata ja eestlane leppis 11. kohaga, ei saa ta Eesti Olümpiakomitee stipendiumit. Vee ja leiva peal Kirt ei ela, aga ei kümble ka poksija Floyd Mayweatheri kombel rahameres.

«Eks ma muidugi mõtlesin pärast MMi kvalifikatsiooni, et kui tulen esikaheksasse, saan stipendiumi. See teeks treeneri ja abipersonali elu kergemaks. Tunnen, et nad vääriksid rohkem, ning loomulikult läheksid ka laagrid selle alla. Kindlasti pole selle hooaja teenistus nii suur ning sügisel peab leidma mõttekaaslasi ja toetajaid, kes tahaksid seda teed koos käia. Aga usun, et sellega saab mingil määral ikka hakkama,» räägib Kirt. «Samas ei meeldi mulle rahaasjade üle kurta. Ma ei tee odaviset raha pärast. Mulle meeldib oda visata, see on kõige tähtsam.»

Just võistluste nautimine on Kirdi toonud ka maailma odaviskeparemikule palju lähemale. Välisvõistlused tal jalga värisema ei pane – kolmel Teemantliiga etapil sai eestlane kuuenda koha, Soomes võisteldes alistas ta suisa Londoni olümpiavõitja Tero Pitkämäki.

«Ise tunnen, et suudan tippudele natuke konkurentsi pakkuda. Mulle meeldib võistelda ja nüüd ma ei oska enam isegi öelda, kus ma paremini viskan. Aga et ma mõtleks, et olen hullu sammu neile lähemale teinud? Ei usu.»

Aga Eesti odaviske rekordiomaniku Andrus Värniku tasemeni? «Sinna on veel ikkagi maad, sest ta on maailmameister, MM-hõbe ja tal on olümpia kuues koht. Medalid loevad. Ta on Eesti läbi aegade parimaid odaviskajaid,» ei anna Kirt endale (veel) asu.

Viga, mis võinuks palju maksta

Kirt on spordisõprade seas laiemalt tuntud kui «see mees, kes viset tehes lendab». Hiljuti võinuks säärane viskestiil aga kurja karja tuua, sest pärast MMi Pärnus toimunud võistlusel maandus 85.41 visanud odaviskaja viimasel katsel pöidlale ning see läks liigesest välja. Kirt ei lasknud end aga heidutada ning pani sõrme ise liigesesse tagasi.

«Vaatasin, et näpp liigub, ja mõtlesin, et testin. Tõmbasin koti luku lahti ning ta läks uuesti välja. Siis mõtlesin, et nüüd on kõik. Nii ägedad võistlused olid ees, aga hooaeg ongi läbi,» meenutab ta.

Et siiski kindel olla, ega luu ole murdunud, läks Kirt Pärnu haiglasse. Luu õnneks katki polnud, aga ärevus oli suur: odaviskaja oli just saanud kutse Teemantliiga finaaletapile Zürichisse.

«Oda enne Zürichit kätte ei saanud võtta, aga loobuda ka ei tahtnud. Pidime leidma teipimisviisi, et see tunnetus ära ei kaoks ning oda ikkagi näppude vahel tunneks. Tustit saatis mulle vist tuhat videot, kuidas seda teipida. Kolm-neli teibirulli kasutasin harjutamise nimel ära. Aga asja sai. Kui Zürichis juba soojendusel visata sain, läks tuju paremaks,» räägib Kirt, kes sai finaalis 84.73ga kuuenda koha ning 4000 USA dollari võrra rikkamaks. «Tõestasin finaalis, et väärin seda kohta.»

Oda võtab Kirt uuesti kätte novembris. Puhkuse ajal läheb ta sõber Rasmus Mägiga kalale, vaatab korvpalli EMi ja elab teistele Eesti sportlastele kaasa. Puhkab vaimu ja keha. «Loomulikult, kui keegi kutsuks praegu võistlema, teeksin seda vabalt. Ma ei tunne end väsinuna. Samas peab endale aru andma, et puhkus on sama tähtis kui võistlemine.»

Enne aga tuleb homme isa mälestuseks üks mõnus vise teha. Kodustaadionil ja kodupubliku ees. «Olen alati mõelnud, et mul on hea meel, et olen Tõrvast pärit. Tallinnas võib-olla kaod ära, aga Tõrvas on õhkkond väga mõnus. See on kodu.»

LISALUGU

Kohila rekordvise karjääri ideaalseim

Eile õhtul võistles Kirt Kohila staadionil, kus ta 2015. aastal viskas isikliku rekordi 86.65. Eile oli tulemuseks 80.42, mis andis võidu.

«2015. aasta tulemust ei saanudki väga nautida, sest see virvarr oli nii suur. Kuidas saab hooaja alguses 79 meetrit visanud poiss järsku 86 meetrit visata? Küll arvati, et lindilt on kümme meetrit puudu või mul oli maagiline oda,» meenutab Kirt.

«Muidugi oli üllatus, et oda nii kaugele lendas, aga see tulemus oli mul käe sees. Tänase päevani pole sellist tehnilist katset veel suutnud teha kui toona. Kohila on ka tuultele hästi avatud staadion, aga toona klappis kõik,» räägib Kirt ja muigab, et kunagi oli tal Kohila suhtes suur antipaatia. «Mulle ei meeldinud seal võistelda, ma ei visanud hästi ja ei saanud hakkama. Aga aeg teeb imesid.»

INFOKAST

Magnus Kirt

Odaviskaja

Sündinud 10. aprillil 1990.

Isiklik rekord: 86.65 (2015 Kohila).

2017. aasta MMi 11. ja Teemantliiga finaalvõistluse 6. koht.

Tänavu osalenud 18 võistlusel, kus kõigil ületanud 80 meetri joone. Viie parima võistluse keskmine 85.24.

Tagasi üles