Magnus Kirt rühib isalt saadud eneseusuga tipu poole

Merili Luuk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Odaviskaja Magnus Kirt.
Odaviskaja Magnus Kirt. Foto: Erik Prozes / Postimees

Karjääri vingeima hooaja – kõigil 18 võistlusel tulemus üle 80 meetri – teinud odaviskaja Magnus Kirt meenutab, et praegune eriala sobis talle juba poisipõnnina: «Mulle meeldis väikesest peale asju loopida – kive, palle, puutükke, lõpuks ka oda. Nüüd pigem tundubki, et see oli asjade loogiline käik.»

Sel nädalavahetusel lõpetab Kirt hooaja sümboolselt oma isa, kunagise Eesti kelgukoondise treeneri Peeter Kirdi mälestusvõistlustel. Eesti kelgutajad 1998. aastal Nagano olümpiale viinud Kirt süstis pojale spordipisikut ja jõudu, mis teda kindlalt edasi viinud.

«Kas me just olümpiavõidust rääkisime, ma ei usu. Eks need eesmärgid tulid samm-sammult. Aga ta oli ikka väga suure mõtlemisega küll ning ta uskus minusse ka siis, kui mina seda ei teinud,» räägib Kirt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles