Joosep Susi: kas tippspordi rahvusnarratiiv tuleb hingusele saata? (1)

Joosep Susi
, eesti keele õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Veerpalu sõitmas rahvusliku põlvega eraldistardist klassikat, on oma udu sees võideldavate võitlustega rahvuslik arhetüüp.
Sochi olümpia 2014. Meeste 15 km klassika. Andrus Veerpalu. 
t/Foto LIIS TREIMANN/POSTIMEES
Andrus Veerpalu sõitmas rahvusliku põlvega eraldistardist klassikat, on oma udu sees võideldavate võitlustega rahvuslik arhetüüp. Sochi olümpia 2014. Meeste 15 km klassika. Andrus Veerpalu. t/Foto LIIS TREIMANN/POSTIMEES Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Eesti spordi vahest kõige murettekitavamaks tabuks pean spordi olemuse teisenemise püsivat eitamist. Kümne küünega hoitakse kinni funktsioonidest ja toimimisloogikast, mis valitsesid küll paarikümne aasta eest, ent mis praeguses kommertsialiseerumise ja üleilmastumise kontekstis näivad hetkiti naeruväärsedki.

Hirm spordi essentsi nihke kirjeldamise ees on mõistetav: kui (tipp)spordis hakkavad domineerima meelelahutusele omased tunnused (kuhupoole jõudsalt liigutakse), kaotatakse side kultuuri väärtuslike kihistustega. Miks peaks pelka meelelahutust enam sedaviisi riiklikult eelisdoteerima?

Sellise mõttearenduse peale märkis üks kirjandusteadlane tabavalt: «Spordi muutumine meelelahutuseks esitab otsustava väljakutse spordile kui rahvusnarratiivile. Sest kui sport on lihtsalt show, siis kas pole ka kogu too rahvusluse värk lihtsalt for show

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles