Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Joosep Susi: kas tippspordi rahvusnarratiiv tuleb hingusele saata?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andrus Veerpalu sõitmas rahvusliku põlvega eraldistardist klassikat, on oma udu sees võideldavate võitlustega rahvuslik arhetüüp. Sochi olümpia 2014. Meeste 15 km klassika. Andrus Veerpalu. t/Foto LIIS TREIMANN/POSTIMEES | FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Eesti spordi vahest kõige murettekitavamaks tabuks pean spordi olemuse teisenemise püsivat eitamist. Kümne küünega hoitakse kinni funktsioonidest ja toimimisloogikast, mis valitsesid küll paarikümne aasta eest, ent mis praeguses kommertsialiseerumise ja üleilmastumise kontekstis näivad hetkiti naeruväärsedki.

Hirm spordi essentsi nihke kirjeldamise ees on mõistetav: kui (tipp)spordis hakkavad domineerima meelelahutusele omased tunnused (kuhupoole jõudsalt liigutakse), kaotatakse side kultuuri väärtuslike kihistustega. Miks peaks pelka meelelahutust enam sedaviisi riiklikult eelisdoteerima?

Sellise mõttearenduse peale märkis üks kirjandusteadlane tabavalt: «Spordi muutumine meelelahutuseks esitab otsustava väljakutse spordile kui rahvusnarratiivile. Sest kui sport on lihtsalt show, siis kas pole ka kogu too rahvusluse värk lihtsalt for show

On selge, et tippspordi tähenduskese nihkub aegamisi väljapoole mänguväljakuid, matte, basseine. Kergejõustikus oodatakse kõlava nimega staare, selmet nautida sportlase ja tema soorituse ilu. Meenub Eurovisiooni lauluvõistlus: trikoloorid lehvimas, taustaks stereotüüpne ingliskeelne tümakas. Näib, et spordiski on rahvusnarratiiv muutunud paljuski kunstlikuks.

Õigupoolest on see puhtformaalne. Ala ise ei kanna ju erilisi rahvuslikke tunnuseid. Eesti jalgpall ei tähenda niivõrd mingit tüüpi jalgpalli, vaid kuuluvust teatud riigi koosseisu. Teistes valdkondades on olukord pisut teistsugune: prantsuse film, vene muusika, eesti kirjandus, saksa filosoofia – vähemasti n-ö kõrgkultuuris on neil ka mingid vormilis-temaatilised tunnused. Aga sport on nagu Eurovisioon, kus sisu ei pea meeldima, aga kaasa elatakse ikkagi. Sest Eesti on olemas vms.

Siin tuleb aga peatuda. Mulle näib, et Eesti sport on rahvusnarratiivi tähtsuse devalveerumise eest kaitstud kolmest suunast.

1. Meelelahutus ja rahvusnarratiiv ei välista teineteist. Pigem võiks arvata (eeskätt spordi ja eeskätt Eesti puhul), et meelelahutus on valmis rahvuslikkuse endasse hõlmama. Nende vahel puudub vastuolu. Rahvusmeeskondade mängud – põhimõtteline rahvuslik sõjatander ükskõik mis spordialal – on ju ka lihtsalt hea meelelahutus.

Seejuures puuduvad ka põhimõttelised erisused võistkonna- ja individuaalalade vahel. Meenuvad näiteks 1972. aasta male maailmameistrivõistlused (Fisher ja Spassky) ning 1930. aastate lõpu poksilahingud. Max Schmeling ja Joe Louis, mustanahaline ja aarialane. Nagu Mayweather ja McGregor! Aga jah, eks need olid poliitiliselt sedavõrd laetud, et evisid toona hoopis teisi impulsse. Ent ka nüüd suutis McGregor kui täielik meelelahutusportlane rõhuda just nimelt oma iiri päritolule ja valgele nahale, et vastanduda kontrastselt ameerikalikule mustale gangsterifiguurile.

2. Ehk on aga hoopis nii, et spordi kui rahvusnarratiivi puhul joonistub välja eestlaste eripära? Sportlaseid nähakse rahvusliku sümbolina, samal ajal kui mujal kannavad nad pelgalt meelelahutuslikku funktsiooni? Eks ole eestlase jaoks kõik rahvuslik, isegi suvaline popartist, kes mõne juhusliku Inglise muusikaedetabeli esituhandesse jõuab.

Suuremates riikides pannakse sageli imeks, kuidas eestlased oma sportlastele kaasa elavad. Mis pilguga võiks sakslane vaadata karja eestlasi, kes lähevad sõudmise olümpiamedali järel hüsteeriasse? Neil oleks sellise medali üle lihtsalt tobe rõõmustada.

Vaieldamatult on eestlaste puhul spordi rahvuslik mõõde kõrgendatud. Mu jaoks seostub see otseselt Milan Kundera mõttega, et väikerahvastele ei ole nende eksistentsi jätkumine enesestmõistetav, mistõttu eestlaste või tšehhide rahvuslus on paratamatult erinev sakslaste või prantslaste omast. Meil on iga sporditipp justkui Eesti suursaadik ja spordidiplomaat. Suurrahvad vilistavad selle peale.

3. Rahvuslike spordialade ja vastavate kultuuride vahel on lihtne tabada kooskõla: keha ja vaim on mingil salakavalal ja keerulisel viisil ühendatud.

Korv- ja võrkpall sobib eestlastele, samuti on viske- ja heitealasid kergejõustikus peetud eestlaslikuks. Kümnevõistlust. Andrus Veerpalu sõitmas rahvusliku põlvega eraldistardist klassikat on oma udu sees võideldavate võitlustega rahvuslik arhetüüp. Olgugi et tema arhetüüpsus on väljaspoolt lisatud tunnus.

Brasiilia ja jalgpall, Hiina ja lauatennis. Stereotüüpne korrelatsioon on midagi sarnast rahvuslike köökidega. Lauatennis on nagu Hiina nuudlid, sushi nagu mingi minimalistlik Jaapani võitluskunst? Ja suusatamine nagu hernesupp suitsutatud seakontidega? Niisiis, kusagil spordiala süvakihtides võib immitseda mingi tabamatu rahvuslik alge.

Näib, et Eesti sport ja rahvusnarratiiv on niivõrd põimunud, et ei tasuks spordi perspektiivist esiti muretseda. Aga ehk peitub küsimus sootuks teisal? Kui sport nihkub valdavalt kommertsi valda, liigitub puhtakujuliseks meelelahutuseks, siis sellega haakuv rahvusnarratiiv pole enam midagi muud kui show. Või nagu toosama kirjandusteadlane selle sõnastas: «Kas ei hakka selline show kogu toda rahvuse värki kompromiteerima?» Nagu McGregor...

Tagasi üles