Eesti spordi vahest kõige murettekitavamaks tabuks pean spordi olemuse teisenemise püsivat eitamist. Kümne küünega hoitakse kinni funktsioonidest ja toimimisloogikast, mis valitsesid küll paarikümne aasta eest, ent mis praeguses kommertsialiseerumise ja üleilmastumise kontekstis näivad hetkiti naeruväärsedki.
Tellijale
Joosep Susi: kas tippspordi rahvusnarratiiv tuleb hingusele saata? (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hirm spordi essentsi nihke kirjeldamise ees on mõistetav: kui (tipp)spordis hakkavad domineerima meelelahutusele omased tunnused (kuhupoole jõudsalt liigutakse), kaotatakse side kultuuri väärtuslike kihistustega. Miks peaks pelka meelelahutust enam sedaviisi riiklikult eelisdoteerima?