Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti jalgpalli rekordimees valmistub pensionipõlveks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andrei Kalimullin on Lasnamäe au ja uhkuse Infoneti staadionil palli kõksinud kuus aastat. Mullune meistritiitel maitses ütlemata magusalt. | FOTO: Eero Vabamägi

Koduse jalgpalliliiga tase on nõrk? Kui nii, siis võtke ja tehke järele: Infoneti peagi 40-aastane kaitsja Andrei Kalimullin asetas eile õhtul ette lati 516 mänguga.

Kalimullini meistriliiga karjäär on kestnud üle poole tema elust. Oktoobris 40. sünnipäeva tähistav raudmees tegi siinses tippseltskonnas debüüdi 19. juulil 1997, kui astus 19-aastase noorukina Jõhvi Eesti Põlevkivi meeskonna särgis vastu FC Florale. Eile õhtul jooksis ta murule juba 516. korda, võttes ses arvestuses rekordi teiselt Ida-Viru jalgpalli kasvandikult Stanislav Kittolt.

Kuid kahel igiliikuril on üks suur ja oluline erinevus: kui Kitto ei küündinud suurte autasudeni, siis Kalimullinil on pikalt teelt näppude vahele jäänud seitse Eesti meistritiitlit. Kuus Levadia ja üks Infoneti eest.

«Ma pole veel lõplikult otsustanud, aga suure tõenäosusega tõmban tänavusega tipptasemel mängimisele joone alla. Ükskord juhtub see niikuinii. Teen noorematele platsi vabaks, aga ei kao jalgpallist kuhugi,» ütleb Kalimullin kaheksa tundi enne rekordmängu.

Kaks kümnendit ja vaid üks raske vigastus

Elu on sättinud Kalimullini karjääri tähtsaid mänge ümbritsema omapärase arvumaagia. Mulluse hooaja lõpuetendus, mis tõi Infonetile klubi ajaloo esimese kuldmedali, oli Kalimullini 500. mäng meistriliigas. Eile eespool kirjeldatud tippmarki purustades kandis ta Infoneti särki üldse 200. korda (siin on arvestatud kõigi sarjade kohtumisi).

«Ma ise polegi rekordile liiga palju tähelepanu pööranud, aga meeskonnakaaslased on hoolitsenud, et see ei läheks kellelgi meelest. Albert Prosa teab vist peast meie kõigi mängude hulka. Entsüklopeedia, täiesti uskumatu! Riietusruumi tulles teatab ta viimasel ajal alati: «512. 513. 514. 515.»,» muigab Infoneti kapten liiga suurima väravaküti huvitavast harjumusest pajatades.

Unustame aga kuivad ja kiretud arvud ning vaatame hoopis nende taha. Milliste imenippidega on Kalimullin sedavõrd kaua pildil püsinud? Suutes seejuures säilitada stabiilse (tipp)vormi ja vältida suuri vigastusi – 1998. aasta põlvelõikus ja kolmekuine mängupaus mõjub pikaealisust arvestades pelga tööõnnetusena.

«Vaatame kasvõi meie praegust seisu: kolm keskkaitsjat (Ofosu Appiah, Vladimir Avilov ja Roman Nesterovski – toim) on vigastatud, üks võimalik asendaja (Aleksandr Kulinitš) kannab mängukeeldu. Neljakümnene vanamees peab taas hädast välja aitama,» naerab Kalimullin, enne kui asub põhimõtteid selgitama.

Siis ütleb ta: «Esmalt aitäh vanematele, kes on kinkinud mulle tugeva tervise, mis lubanud koormusi kenasti taluda. Kõik ülejäänu on sõltunud minust endast. Olen jalgpalli armastanud, osanud kuulata oma keha ja mõelda, miks ja mida teen. Ega palju muud vaja olegi.»

Õppetund: miks ja millal öelda sõpradele ei

Lihtne? Jah. Enamikule paraku ületamatult ehk liiga lihtne.

Lähemal uurimisel selgubki, et päris nii hõlpsalt – justkui nipsust – ei juhtu midagi. «Mul on olnud palju meeskonnakaaslasi, kes ei peaks ka parima tahtmise korral sama kaua vastu. Nad lubasid endale liigset ja on ammu lõpetanud,» ei salga Kalimullin. «Kõik algab ja lõpeb enda valikute ja suhtumisega. Väga paljust on vaja loobuda, ohverdada, end välja lülitada. Loomulikult ei heida ma kellelegi midagi ette. Igaühel oma otsused. Kurb tasub olla vaid juhul, kui ise ei mõista, miks midagi juhtub.»

Vanameister üldistab oma nägemust: «Võtmesõna on mängudeks õigesti valmistumine. Eelkõige pean silmas korralikku und ja toitumist. Mängule eelneval õhtul lähen alati varem magama. Kui kohtumine on õhtul hilja – kell 19 või 20 –, teen päeval veel tunnise uinaku. Samuti jälgin just mängu lähenedes hoolikalt menüüd. Söön makarone, riisi, kana ja väldin näiteks puuvilju, rääkimata McDonald’sist. Alkoholiga pole mul iial probleemi olnud.»

Samas sõnab Kalimullin kiirelt, et pole pidanud elama sõprade ja pidudeta. «Oluline on teada, millal ja kuidas lõõgastuda. Mul on tulnud sageli öelda ei, kui välja kutsutakse. Nooremana oli see raskem, aga kui saad päriselt aru, mida teed ja tahad, siis enam mitte. Nüüd tean, et olen talitanud ainuõigesti.

Meie väljakud seavad su omamoodi katsumuse ette. Vahel on nädalas kolm mängu väga erinevatel katetel,» lisab Kalimullin veel ühe tahu. «Seda enam on oluline osata kuulata keha hääli. Jalgpallur tahab alati mängida, ent vahel jõuab kaugemale, kui võtta väike paus. Õnneks on treenerid mu soovidega ses osas alati arvestanud ja ma pole usaldust iial kuritarvitanud.»

Seob lähema tuleviku treeneriametiga

Kalimullin tõdeb, et loobumismõte tikkus pähe ka eelmisel, trofeega päädinud hooajal. «Mul oli palju toetajaid, kes tegid selgeks: proovi veel, peatuda võid alati. Hakkasin talvel taas rahulikult liigutama ja tundsin ka ise: miks mitte? Tänavune hooaeg pole tulnud enam nii ladusalt, lihastega on olnud probleeme. Ehkki uus treener Aleksandar Rogic on juba vihjamisi teinud juttu mu jätkamisest, olen üsna kindel, et suure jalgpalliga on kõik,» sõnab ta. «Viimasel viiel aastal olen mängimise kõrvalt juhendanud ka meie klubi noori. On juhtunud, et paari nädala jooksul saan ühe vaba päeva. Kuigi pere on mind alati toetanud, tahan kahele lapsele jalgpalli hüvanguks loovutatud aega hakata tagasi maksma.»

Lähemad tulevikuplaanid on Kalimullinil enam-vähem paigas: «Ühtpidi on olnud raske olla hoolealustele korraga treeneri, õpetaja ja osaliselt ka lapsevanema rollis, ent tegelikult on kogu protsess pakkunud tõelise kaifi. Olen koos nendega kasvanud ja seda tööd südamest nautinud. Käin ka A-kategooria kursusel ja tahan treenerina edasi minna.»

LISALUGU

Infoneti üks on Levadia kuuest tiitlist armsam

Kuue aasta eest saabus Andrei Kalimullini karjääris pöördeline hetk. Levadia otsustas tema ja Konstantin Nahki teenetest loobuda. Kalimullin sidus end Infoneti-nimelise projektiga, nõustudes esmahooaja veetma koguni esiliigas. Kuid nüüd saab ta öelda, et pole valikut pidanud kahetsema.

«Levadia jäi liigas neljandaks, millele järgnesid suured muutused. Leiti, et mina ja Nahk ei suuda neid enam piisavalt aidata. Olin siis 34-aastane – mõistan, et mõnelegi mehele tundus see karjääri loojanguna,» meenutab Kalimullin lahkumist klubist, millega võitis kuus meistritiitlit. «Ma ei tundnud viha ega solvumist. Ise teadsin, et mul on veel mõndagi pakkuda ning millegi lõpp on alati millegi uue algus.»

Mullu Infonetiga saadud kulda nimetab ta ometi aga kõige armsamaks. «Kuna liitusin selle projektiga päris alguses ega kujutanud siis tõtt-öelda kuidagi ette, et võime nii kiiresti jõuda nii kaugele, tekitas see triumfipäeval täiesti erilise õnnetunde. Kaalu lisab meeskonna kapteni roll. Aga rõhutan: olen ka Levadiale kõigi aastate eest väga tänulik.»

INFOKAST

Andrei Kalimullin

* Sündinud: 6. oktoobril 1977 Kohtla-Järvel

* Pikkus / kaal: 184 cm / 80 kg

* Seitsmekordne Eesti meister: kuus tiitlit Levadiaga (2000, 2004, 2006, 2007, 2008, 2009) ja üks Infonetiga (2016). Lisaks kolm hõbe- ja kaks pronksmedalit. Viiekordne karikavõitja (neli Levadiaga, üks Infonetiga).

Tagasi üles