Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kommentaar: ühe lollaka kakluse füsioloogia, anatoomia ja hügieen

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Episood laupäevasest jalgpallikaklusest Lasnamäe kunstmurustaadionil. FC Flora dressipluusis mehele otsa vaatav mees on FC Infoneti tegevjuht Aleksandr Altosar. | FOTO: Brit Maria Tael

Möödunud laupäeval mängiti Lasnamäel jalgpalli. Kohtusid kaks klubi, mille olemuslikud alused, filosoofiast mängustiilini, on nii diametraalselt erinevad, et neid kõrvutada tundub esiotsa võimatuna: lasnamäelastest väljakuperemehed ehk venekeelne klubi FC Infonet ja Kitsekülas baseeruv eestikeelne FC Flora.

Flora 3:1 võidust oluliselt enam pakub kõneainet mängu lõpuhetkedel tribüünidel juhtunu. Kakeldi. Ja veriselt.

Nagu ikka konfliktide puhul, on kummalgi poolel oma vääramatu õigus. Kus tõde on, jääb sellistes kaasustes sageli välja selgitamata. Seekordki jõutakse tõeotsinguil ilmselt kuhugi poolele teele, sest uurimiseks kasutada olev pildi- ja videomaterjal ei võimalda konflikti taasesitada selle algusest peale, vaid alles hetkest, kui veri ja hambad juba lendasid. Seetõttu ei ole võimalik üht ega teist poolt lõplikult süüdi ega õigeks mõista.

Mulle on aga üks asi üsna üheselt selge. Konflikti provotseerisid Flora fännid ja FCI omad olid piisavalt lollid, et provokatsioonile alluda, ja juhtkond piisavalt käpardlik, et provokatsioonile allumise järel lasta lahvatanud konfliktil eskaleeruda veriseks arveteklaarimiseks.

Tõigas, et jalgpallimeeskondade fännirühmitused teineteist mängu ajal halastamatult mõnitavad, ei ole mitte midagi eriskummalist ega ainulaadset. Ja ka mitte taunimisväärset.

See toimub nii iga päev kümnetes riikides sadadel, kui mitte tuhandetel matšidel ja sellel on väga kindel põhjus: jalgpallimatšid on, nii väga kui jalgpallipuritaanid selle vastu ka ei võitle või kui raevukalt seda ei eita, kantud nii emotsionaalsetest, füüsilistest, poliitilistest, majanduslikest, rahvuslikest kui ka kurat teab millistest laengutest veel. Jalgpall ei ole pelgalt sport. Jalgpall on kõigi ülalnimetatud laengute ja neist tulenevate, ühiskondlikus mõttes destruktiivsete pingete maanduslatt. Ja jumal tänatud, et on.

Antwerp vs. Beerschot. Viini Rapid vs. Viini Austria. Olympiakos vs. Panathinaikos. Tampere United vs. Turu Inter. Amsterdami Ajax vs. Rotterdami Feyenoord. Seda loetelu võiks lõpmatuseni jätkata, tuua nii võimsamaid kui ka vagasemaid näiteid. Need on Euroopa jalgpalli klassikalised rivaliteedid; jalgpallimängud, mille puhul võib olla enam kui kindel, et nende klubide tulihingelised fännid lasevad kogu mängu kestel, hoolimata skoorist, lauludel kõlada. Nii oma meeskonna toetuseks kui ka vastaste verbaalseks hävitamiseks. Hingepõhjast ja siiralt, südamest ja ropult – täpselt nii, nagu olukord nõuab ja vastane parajasti eeldab.

Sellise eluviisi (julgen klubijalgpalli fännamist kõhklematult eluviisiks nimetada) eeldus ja vundament on vanas Euroopas miski, millest meil praeguses Eestis palju räägitakse, aga mida praktikas kas ei implementeerita või tehakse seda selektiivselt. Tolerants.

Mullu oktoobris vaatasin Itaalias Milano Interi ja FC Torino kohtumist. Mida ma seal nägin? Nägin San Siro ümber palju rõõmsaid vutisõpru. Muist olid purjus, muist mitte, julge enamik aga meeldivalt vindine – maitsvat veini sai ümberkaudsetel tänavatel odava hinna eest igas viimases kui ukseavas ja minikohvikus.

Nägin 40 000 inimest, kellest umbes 5000 võtsid platsi otsatribüünil, Curva Nordil. Staadioni teises otsas oli tribüüni kõige ülemisele tasandile kogunenud tuhatkond torinolast. Juba poolteist tundi enne avavilet kaikus üle staadionikõlaritest paiskuva muusika kahe fännirühmituse omavaheline mõna. Räige, halastamatu, terav. Vaimukas ja vähem vaimukas. Ropp ja pieteedikas. Kõike korraga.

Küljetribüünile kogunenud inimesed jõid rahulikult õlut. Söödi, tehti suitsu, lobiseti – seda kõike ka mängu ajal. Millele aga grammigi tähelepanu ei pööratud? Fännitribüünidele. Nemad seal ajasid oma asja. Nad olid fännitribüünidest turvaliselt eraldatud. Nad teadsid, et neil ei ole sinna asja ja et ultrad ei trügi iialgi nende hulka küljetribüünile. Tolerants par excellence.

Mis saanuks, kui ma küsinuks tol hetkel mõne italiano käest: kuulge, kas see on normaalne? Lapsed on staadionil, issand, ja seal fännid ropendavad? Miks te politseid ei kutsu? Inimesed ei saa nii rahulikult jalgpalli vaadata! Mind oleks ilmselt paremal juhul lihtsalt mõistmatu näoga vaatama jäädud, kehvemal juhul kiirabiga psühhoneuroloogiakliinikusse viidud.

Nii ma istun, loen ja nutan, loen jälle ja naeran. Loen, kuidas Infoneti ja Flora konflikti ümber pekstakse vahtu, nii et maa must. Ja tihti, väga tihti jääb sõnavõttudest kumama (ning säärast suhtumist kultiveeris jõuliselt oma hüplikes sõnumiedastustes ka kähmluses osalenud Infoneti tegevjuht Aleksandr Altosar): aga mis nad siis laulavad? Miks nad provotseerivad? Miks nad on siis purjus? Ehk hästi lühidalt kokku võetuna: miks nad siis on sellised?

Ehk asi, mida keegi Infonetist otse välja öelda ei tihka, mis aga klubi mõtteviisina on ometi päevselge: nad mõnitasid meid ja meie läksime ja andsime neile peksa. See on meie õigus ja õigustus, palun sellest nüüd aru saada ja meid ohvritena kohelda.

Siinjuures on oluline märkida, et Infoneti fänniklubi ei ole karvavõrragi kõrvutatav Flora fännirühmitusega. Üks on selgelt küljetribüünipublik, teine klubivuti fännamist eluviisina harrastav seltskond.

Meenutage nüüd mu Milanost toodud näidet, aga eemaldage nende kahe eripalgelise publikusegmendi vahelt füüsilised tõkked ja lisage kamaluga tolerantsivõimetust ning oskamatust iseendaga rääkida, et provokatsioonid lahti mõtestada ja neile mitte alluda. Palun, sõbrad, siin on teile pudelike Molotovi kokteili!

Samasugusest vaimust olid kantud ka FCI fännklubi kaks pressiteate vormis, kantseliidiga suhkurdatud pöördumist. «Väga kahju, aga nii läks, sest nemad tegid nii ja naa. Läheme nüüd üheskoos jalgpallivaatamisega edasi ja loodame, et rohkem ei juhtu.»

Bullshit. Juhtub küll. Miks juhtub?

Sellepärast, et sellised asjad jäävadki juhtuma, kuni Eesti kõrgliigas tegutsevad klubid, kus kannustatakse juhtkonna tasandil, nii poolehoidjate kui ka mängijate seas takka «наша правда» monopoli, kuitahes sumbuurselt või mistahes kaunite vabandussõnade taha seda ka peita ei üritata.

Mitte midagi ei muutu, kuni venekeelsete klubide mängijatel on lubatud kohtunikke ja vastasmängijaid p***e, p**si, ja t**a otsa saata või homoks sõimata. Ning seda lihtsalt sellepärast, et nad teevad seda vene, mitte eesti keeles.

Tolerants töötab Eestis sageli vaid ühes suunas. Nagu ühiskonnas, nii ka jalgpallis. Teatud asjade suhtes justkui peab olema tolerantne, teisi asju ei tohi sallida. Vene mentaliteedi jätkuvat võidukäiku tuleb vaikides vaadata ja heakskiitvalt pead nikutada. Vastasfännidele massiivselt lõuga sõitmist ei tohi aga hukka mõista, sest nad laulsid ju ometi mõnitavat laulukest!

Laupäeval Lasnamäel toimunu ei olnud mitte ennekõike turvaprobleem (kuigi olemuslikult kahtlemata ka seda), vaid kultuuride kokkupõrge. Nii enne konflikti, selle ajal kui ka pärast seda on Lasnamäelt lähtuva teksti allhoovus olnud üks: jaa, meil võis ju nipet-näpet siin korraldamata olla, aga, вы знаете, nemad solvasid meid ja meie sellist asja üldiselt ei kannata. Lõuga, jõuga.

Milles peitub kogu selle lollaka kakluse tuum? Selles, et Eesti klubijalgpalli kõige kõrgemal tasemel mängivas klubis on eesti keele mõistmisega asjad nii hapusti, et suvel tõlgendas klubi tegevjuht selle tõttu ühe artikli pealkirja («Kaks ei jäänud kolmandata! Impotentne Infonet vajus murule», ilmus pärast Meistrite liigast ainsatki väravat löömata välja langemist) rajult valesti ega võtnud kuulda soovitusi enne reageerimist kolm korda sisse hingata. Ta reageeris. Kohe. Efektselt.

Mis kuradi kontekst? Mis kuradi keelekujund? Oскорбили же! Teatati, et kogu klubi ja üleüldse kõiki on hingepõhjani solvatud. Järgnenud hüsteerilises ja üldrahvalikus naerupahvakus sai klubi hüüdnimeks FC Impotent. Ei paista, et neil sellest niipea pääsu oleks.

Laupäeval leidis Lasnamäel aset sellesama, kõige labasemast ignorantsist ja piiratusest sündinud suvise maavärina järeltõuge. Otse loomulikult ei jätnud külalisfännid võimalust kasutamata ja mõnanooled pandi mõnuga teele. Seda ei kannatanud Infoneti fännid enam välja, frustratsioonipommi süütenöör põles lõpuni.

Kui sellest loost midagi muud ei saa, siis õppematerjali ikka. Asi seegi. Ainult et... Kui ühed õpivad, teised mitte, siis... Siis jääme järgmist korda ootama. Küll ta tuleb.

Tagasi üles