Kaks päeva rohkem kui aasta tagasi toimus Eesti jalgpallis märgilise tähendusega verelaskmine: koondise tüür rändas võõralt võimult koduse kätte. Seni U21 meeskonda juhendanud Martin Reimile polnud ametikõrgendus iseenesest teab mis šokk, ent keeruliseks tegi selle tõsiasi, et Magnus Pehrssoni teenetest loobuti enne tähtaega ja tegutsema tuli hakata imekiiresti.
Tellijale
Reimi aasta pealikuna: päris kiire sõit on olnud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas on too aasta Reimil vastutusrikkas rollis läinud? Kas ta ööuni on sama magus kui enne, mängija ja väiksema kaliibriga treeneri ametis? Miks ta iial hoolealuste peale ei karju, isegi sugugi häält ei tõsta? Ja muidugi, kuidas toimus üleminek ründamiselt kaitsmisele?