/nginx/o/2017/05/02/6616895t1hd109.jpg)
/nginx/o/2017/09/22/7125117t1h0399.jpg)
Londoni MMil Rahvusvahelise kergejõustikuliidu (IAAF) reeglite järgi neutraalse lipu all võistelnud ning maailmameistriks tulnud Venemaa kõrgushüppaja Maria Lasitskene andis Eurospordile pika intervjuu, kus rääkis nii dopinguproovidest kui valust, mida ta on pidanud seoses sanktsioonidega üle elama.
Kergejõustiku MMil osales 19 Venemaa sportlast, kes said selleks saanud vastava loa. Lisaks startisid nad neutraalsete sportlastena, mis tähendas seda, et nad ei tohtinud kanda Venemaa koondise varustust. Kuldmedali võitnud Lasitskenele ei mängitud medalitseremoonia ajal Venemaa, vaid IAAFi hümni ning vardasse tõmmati IAAFi lipp.
Dopinguproovidest
«Vladas (Maria abikaasa Vladas Lasitskas – toim) ütleb, et tänavu olen andnud 20 dopinguproovi. Seda pole palju, aga rohkem kui kaks või kolm aastat tagasi. Võistlusväliselt ametnikud minu juurde enam ei tule.
Dopingukontroll käis meil isegi mesinädalatel. Aga panen süsteemi oma liikumised kirja, kas ja kui kaua ma kuskil olen, nii et nende tulek on oodatud. Londoni MMil võeti mult verd ja kolm korda ei suutnud nad veeni kätte saada. Ma ei karda nõelu ja verd, aga tunne, et miski terav su naha all songib, pole just meeldiv. Jäin isegi lennukile hiljaks.»
Emotsionaalsusest
«Viimati nutsin kergejõustiku pärast viimati veebruaris, kui mind ei lastud sise-EMile. Vahetult enne seda olin Venemaa meistrivõistlustel hüpanud 2.03 ning püsis lootus, et saan Belgradi võistlema minna. Siiski sain keelu. Olin abikaasaga metroos ning ei suutnud end tagasi hoida, pisarad voolasid. Kurb, et oled terve hooaja töötanud ja siis see juhtub.
Olümpia pärast ma enne ei nutnudki, alles siis, kui sain tulemustest teada. Tulime Vladasega puhkusereisilt ning hommikul kell kuus vaatas ta tulemusi. Ta ütles, et Ruth Beitia võitis 1.97-ga. Olin tema üle rõõmus, aga siis pahvatasin: 1.97? Kuidas selline asi juhtub? Olin sel hetkel hooaja liider, hüppasin 2.00. Eelmisel ei suutnud keegi seda ületada.
On ebaselge, keda süüdistada. Jäin Riost eemale nii mitmel põhjusel. Kokkuvõttes, kõik teavad kõike. Maailm on julm ja ebaõiglane. Tundsime seda täielikult. Seal oli viha, siis adusime, et me ei peaks olema sellised nagu need, kes meid eemaldasid. Tähtis on jääda iseendaks, seda enam, et see jätkub. Ja kui me kogu aeg nutaksime, kaotasime usu ja lootuse.
Ma arvan, et alaliit – nagu ka sportlased – ei uskunud lõpuni, et nii juhtub. Nad lootsid ja ütlesid, et rahvuskoondise olümpialt eemale jätmine mingisuguse rapordi, tõestamata kirjade pärast on võimatu. Ma ei suuda siiani uskuda, et selline asi minuga juhtus.»
Rivaalide suhtumisest
«Kõik on mind siiani hästi kohelnud. Nad saavad aru, et olen tugeva kontrolli all. Et mind ja neid kontrollitakse. Dopinguterminites rääkides olen ma puhas. Paljud ürituste korraldajad jälgisid hoolsalt tulemusi. Näiteks enne Eugene’i Teemantliiga etappi kirjutatud eelvaates oli kaks soosikut. Vashti Cunningham või Ruth Beitia. Mulle tähelepanu ei pööratud. Võib-olla mõtlesid nad, et nimi on muudetud ning ma olen valge leht. Aga siis hüppasin 2.03, mida keegi teine polnud 2015. aastast teinud! Siis suhtumine muutus, mind kutsuti kõikidele pressikonverentsidele, mixed zone’is küsiti rohkelt küsimusi ning minust hakati rääkima.
Neutraalse lipu all võistlemisest
«Patriotism pole määratud lipu all võistlemises, vaid vormis, mida kandsin. Tegelikult laulsin MMil hümni, koridoris jalutades. Päris naljakas oli lugeda inimeste kommentaare, kuidas ma elan USAs oma välismaa mehega (mis sellest, et ta on Venemaalt), planeerin kodakondsust vahetada, kuigi ma saan Venemaalt palka.
Ma pole kunagi rääkinud, et ma Venemaad ei armastaks. Ma olin reedetud, aga mitte kodumaa poolt. Saan imehästi aru, et Venemaa eemaldamine ei juhtunud täielikult meie süül. Lihtsalt maailm on sellises seisus.
Ma ei teadnud, mida öelda oma vanematele, kui jäin olümpialt eemale. Paljud ei mõista, et tegelikult anname spordile terve oma elu. Meil pole muud tööd, kergejõustik on kõik, mis meil on. Tänu sellele me eksisteerime. Lapsed, kes vaatavad meile pjedestaalil alt üles, tahavad samasuguseks saada. See loeb, mitte valge lipp ja neutraalne staatus.»
IAAFi keeldudest
Pidin MMil ehteid hoolikamalt valima. Meil keelati Venemaa lippu kasutada sisuliselt kõiges – käevõrudes, patsikummides, T-särkidel. Võimatu oli hümni laulda või seda telefonist mängida. Ükskord jalutasime koridoris ringi ja laulsime hümni. Jah, mitte ükski teine riik nii ei tee. Aga see aitas meil meeles hoida, et keegi teine ei saa meile öelda, kust me pärit oleme. Selline reeglite rikkumine võinuks meid edasisest võistlusest diskvalifitseerida. Lihtsalt võta oma medal ja head aega.
Ühel hetkel jõudsin selleni, et ma kraapisin seljakotilt maha kirja «Russia». Ma olin ebakindel. Ühel hetkel ei tohtinud me ka lipu ligidal olla. Ja üks toetaja tahtis just minuga pilti teha, aga pidin talle ütlema: «Vabandust, meelsasti, aga ma ei tohi.». Kõik saavad aru, et sportlaste selline kohtlemine on lauslollus ning see on jube, kole mäng.
IAAF ei tahtnud, et me võistleksime Londonis ka samas vormis. Nad ütlesid, et kui see juhtub, oleksime me ikka üks võistkond. Nad mõtlesid, et kui läheme välja erinevatest T-särkides, ei suhtleks me üksteisega. Täielik hullus! Nagu mul polekski midagi muud kui T-särk. Lõpuks tuli meile appi Nike, kes ütles, et vabandust, meil ei ole teistsugust vormi, kõik peavad sellega võistlema. IAAF sai nendega kokkuleppele. Ebaselge, miks nad nüüd alla andsid. IAAF pidas isegi koosolekuid sellel teemal.
Nad on minu suhtes eriti küünilised. Tulin 2015. aastal maailmameistriks, olen nende perekonnas. Aga isegi need dopinguproovid läksid ümbertestimisele. Selgub, et nad ei usu omaenda süsteemi ega dopingukontrolli. Novembris saab sellest kaks aastat. On aeg maha rahuneda, aga ma ei saa.
Putini õnnitlustest
Pärast Londoni MMi õnnitles Venemaa president Vladimir Putin Lasitskenet telegrammi teel.
«Nad said mu numbri, aga ma ei tea, kas nad ei saanud ühendust või mõtlesid ümber. Aga tore, kui minu neutraalset võitu nii kõrgel tasemel tunnustati. Pärast Pekingi MMi sain samuti telegrammi ning ordeni. Hiljaaegu avastasin, et sellega kaasneb igasuguseid boonuseid: tasuta transport, 50% soodustust kommunaaltasudest. Et kõik see välja teenida, tuleb hästi treenida.»