/nginx/o/2017/09/18/7115479t1h258e.jpg)
Eesti jalgpallikoondise ründaja Henri Anier on keeruliste aastate järel leidnud väravasoone, sest Soome kõrgliigas Lahti ridades mängides on tal kümne liigamänguga juba kirjas viis tabamust. Otsusega Veikkausliigasse siirduda on Anier igati rahul, sest hüplikud hooajad Saksamaal, Šotimaal ja Rootsis närisid vaimu.
«Kõik on algusest peale väga positiivne olnud. Variant tuli ja ma ei hakanudki teisi väga kaaluma. Ise olin ka väga positiivselt meelestatud,» sõnas Anier. Kust aga tulevad väravad, mida mitu aastat nappis? «Ega midagi erilist ei juhtunudki, olen kogu aeg tööd teinud. Jalgpallis on ju kõik pisiasjade taga – võiks ka juba kümme väravat praegu olla, aga on viis. Treener on usaldanud, olen järjest mänginud 90 minutit. See on enesekindlusele hea.»
Kuidas iseloomustab Anier Soome liigat? «Raske on võrrelda. Olen sõprade ja perega sama arutanud. No mis tulemus jääks, kui Inverness mängiks Lahtiga? Usun, et Inverness kiusaks meid füüsiliselt küll igatepidi. Seal on lihtsalt mehed tugevamad. Aga liiga ise on Soomes väga ühtlane, kõik võivad kõiki võita ja see teeb asja väga huvitavaks. Publikut käib, meie parim number on seal madalaim. Meil on keskmiselt 3500 inimest mängul. Huvitav, atraktiivne.»
Küsimusele, kas tal oli Soome liiga suhtes mingi eelarvamus, vastab Anier resoluutselt. «Ei olnud. Üldse ei olnud. Vaatame reaalsust – Eesti passiga ei ole kuskile kerge saada. Kui pääsed kuskile mängima, pluss saad veel väravaid lüüa, on kõik suurepärane.»
Kuhu enesekindlus jäi? Anier nendib, et suuresti Saksamaa esiliigasse Aue Erzgebirge klubisse, kuhu ta läks kolm aastat tagasi suurte lootustega, kuid koges seejärel jalgpallis leiduva poliitika pahupoolt. Eestlase saldoks jäigi lõpuks teises Bundesligas vaid 130 mänguminutit kuues kohtumises.
«Läksin sinna väga hea hooaja pealt Motherwellist (33 liigamänguga 9 väravat – toim). Aue müüs oma põhiründaja Nürnbergi ja ostis mind põhiründajaks,» keris Anier ajaratast tagasi. «Aga ma ei teadnud siis veel, mis kõik võib jalgpallis juhtuda. President vahetus, treener lasti pärast viite mängu lahti. Ja uus president ütles, et ta ei taha välismaa mängijaid kasutada. Olime seal kolmekesi, vend (Hannes Anier – toim) ka, aga mängida ei saanudki. Kõik oli paberi peal ideaalne, aga kahjuks läks teistpidi.»
Edu ei toonud ka järgmised rännakud – tagasi Šotimaale Dundee Unitedisse ja Hiberniansi, Rootsi liigasse Kalmarisse, seejärel veel korra Šotimaale Invernessi. «Muidugi läks enesekindlus alla, ei mänginud ju pool aastat. Pärast seda polnud enam rütmi ja kõike muud. Aga usun, et see kõik on õpetanud. Pead norgu ei lasknud, töötasin edasi, füüsiline vorm on kogu aeg paremaks läinud. Tuleb tagasilööke, aga head aastad on veel ees!» sõnas Anier rõõmsalt.
Otseselt Anier Soome-minekut ei sihtinud, kuid võttis suvel kindlaks eesmärgiks leida klubi, kus saada korralikult mänguaega. «Pakuti ka lühemat lepingut, aga ütlesin, et tahan rahulikult töötada. Neli mängu on nüüd hooaja lõpuni, eesmärk on saada Euroopasse ehk pääseda esinelikusse. Ka hõbemedalil pole Lahti kunagi lõpetanud,» sõnas Anier.
Ehkki esiväravavaht, Peterburi Zenitist laenul olev Aleksandr Vasjutin murdis hiljuti treeningul käeluu ja postide vahel seisab nüüd 21-aastane Mikka Mujunen, usub Anier, et Lahti suudab allesjäänud kohtumistega esinelikusse püsima jääda. «Meeskonnal ei ole ehk olnud viimastes mängudes varasemat enesekindlust, aga seal liigas on kõik võimalik.»
Kas talvine klubivahetus tuleks kõne alla? «Mis edasi – ma ei tea. Terve november läheb koondisega, detsembris saab puhata ja individuaalset tööd teha. Ja siis jaanuaris on juba aken lahti. Aga praegu võtan küll mängu ja päeva korraga. Vaatame, mis saab.»
Lisaks on Soomes eestlasel kodune elada, tõdeb Anier. «Ma olen juba ringi rännanud küll! Elanud eri riikides, eri paikades. Loomulikult on ka Soome välismaa, aga sarnane – läksin noorelt Eestist ära palju keerulisematesse kultuuridesse.»