Septembrikuu hakul sattusin The New Yorkerist lugema artiklit Argentina tennisisti Juan Martín del Potro võidust Roger Federeri üle. Mind lummas teksti puhul iseäranis üks lõik, mis (pisut poeetilisust kaotades) võiks kõlada nii:
Tellijale
Joosep Susi: miks sport ei võiks olla lihtsalt ilus?
/nginx/o/2017/06/16/6789999t1h62b6.jpg)
7. oktoober 2017, 12:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Argentiinlases on midagi vastupandamatut. Mitte ükski teine mängija ei soorita ohtlikumaid lööke – aga ikkagi säilib temas õrn aura, heatahtlik ja kontrastne pilk. Pulstunud ja pikk, pika näo ja kurbade silmadega, tal on selline naeratus, mis kutsub sindki naeratama, selline pea tahapoole rõõmumöiratus, mis paneb sindki karjuda tahtma. Kui ta nutab platsil, mida juhtub sageli, muutun minagi emotsionaalseks.»