Küsimustele vastas Gert Kullamäe

Vahur Kalmre
, vanemtoimetaja / vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gert Kullamäe mängimas Austria klubi Allianz Swans Gmundeni vastu. Tartus, 21. oktoobril 2008.
Gert Kullamäe mängimas Austria klubi Allianz Swans Gmundeni vastu. Tartus, 21. oktoobril 2008. Foto: Sille Annuk

Vastuseks fännide küsimusele, kui kaua 37-aastane Gert Kullamäe tegevkorvpallurina mängib, tunnistas mees, et üha enam on tal peas jätkamisplaan, sest peagi nihkub Euroopa korvpallis kolmepunktijoon senisest kaugemale.

Rahvusvaheline korvpalliassotsiatsioon FIBA tegi tänavu aprillis otsuse, et 2010. aasta 1. oktoobrist on kolmepunktijoon senise 6,25 meetri asemel 6,75 meetri kaugusel otsajoonest. Esialgu hakkab reegel kehtima suurematel rahvusvahelistel võistlustel, 2012. aasta oktoobrist ka kohalikel mängudel.

Kuigi Gert Kullamäe on varemgi avaldanud tunnustust FIBA plaanile kolmese joont kaugemale nihutada, avaldas ta enne eilset Rocki ja Austria meeskonna Allianz Swansi vahelist mängu Tartu Postimehe Rocki erilehe lugejate küsimustele vastates, et just selle muudatuse tõttu on ta viimasel ajal hakanud üha enam mõtlema tegevkorvpallurina jätkamisele.

Paljude fännide teie tulevikuplaane puudutavaid küsimusi kokku võttes: kui kaua kavatsete veel jätkata, kas tõmbate veel selga koondise särgi, mida hakkate tegema, kui korvpalliga lõpparve teete?

Oi... Mõtlen siin Tartus üksinda elades, õhtuti kodus olles tihti selle peale, et mis ja kuidas edasi. Selge on see, et Rockiga on mul leping 2009. aasta kevadeni. Siis vaatab, kuid tegelikult üks motivaator jätkamiseks on. Ei tea, kas võin seda välja öelda või mitte, kuid tean, et 2010. aasta hooajast läheb kolmepunktijoon praegusest poole meetri võrra kaugemale.

Olen mõelnud, et võibolla, kui tervis lubab, kui treenerid tahavad ja usaldavad mind ja kui kõik läheb hästi, siis võiks olla jube hea tunne lõpetada nii, et... ma alustasin korvpalliga, kui kolmese joont polnud, mängisin, kui see tuli, ja oleks hea, kui mängiksin ka siis, kui kolmese joon läheb kaugemale. See mõte on mulle viimastel aegadel tulnud ja see on hakanud üha rohkem mulle meeldima.

Palju sõltub tervisest, kuid see distsiplineeriks, innustaks mängima kõrgel tasemel ja oleks motivatsioon pingutada, tulla iga päev trenni ja teha enda kallal tööd, et elada veel mängijana korvpalli nimel.

Kui joon viiakse kaugemale, siis kindlasti mängu iseloom natuke muutub. Et saada seda muutust ka mängijana omal nahal tunda ja kui tahan oma elu pärast mängijakarjääri lõppu korvpalliga siduda, siis see teadmine tuleb kindlasti tulevikus treeneritöös kasuks. Ma ei taha ka olla mees, kes ütleb, et omal ajal panin ma ka ikka kõvasti peale, kuid siis polnud meil joont, ja küll ma ka ikka sealt pannuks. Ma tahaks selle ise ära proovida.

Aga mis klubis see kõik võiks juhtuda?

See juba sõltub pakkumistest, treeneritest, mänedžmentidest... ja mis siin salata, eelkõige tervisest. Minu vanuses ei saa enam pikalt ette mõelda.

Tuleme Rocki praeguse seisu ja uue hooaja juurde. Enne Allianz Swansiga mängu: millised meeleolud valitsevad meeskonnas pärast viimatisi kaotusi?

Ei midagi hullu. Oleme eelkõige ikkagi inimesed, räägime omavahel. Kui keegi otsib meievahelisi intriige, siis asjata, meil neid pole. Austriaga kordusmängu eel oli meil koosolek, kus meie ja treenerid rääkisime asjadest, et ühiselt oma muredele lahendust leida.

Eelmisel aastal räägiti palju Rocki ühtsest meeskonnavaimust. Milline roll oli selle kujundamisel treeneritel, kaptenil? Kuidas seda tekitada?

Meeskonnavaim tekib sellest, millised persoonid kokku satuvad. Maakeeli öeldes: meil frukte pole. Kõik on täiesti normaalsed inimesed, kõigiga saab rääkida. Eks see meeskonnavaim on praegugi hea, kuid see peab jõudma ka väljakule. Seal ta tekib jällegi võitude kaudu. Meie oleme hetkel mänguliselt vähe halvas seisus.

Kui tulevad magusad võidud, kus mäng jookseb, kus kõik mehed tunnevad end hästi, siis mänguline meeskonnavaim ongi olemas. Garderoobivaimul pole juba praegu häda midagi.

Tegelikult olid selle vaimu sünniks tingimused pärast Lietuvos rytase alistamist ju olemas.

Siis oli ideaalne aeg. Ent sisuliselt oleme selle võidu oma «suurepäraste» etteastetega Austrias, Viljandis ja kodusaalis ära nullinud. Uskusin isegi, et see Rytase mäng võib meid muuta. Mullu ei saanud me ka alguses minema, siis saime magusa võidu ja asjad hakkasid meie jaoks positiivses suunas minema. Tänavu on kahjuks asjad teisiti läinud, kuid eks me püüa nüüd sellest välja tulla.

Mille poolest erineb tänavune Rock kõige enam eelmise hooaja Rockist?

Ega tegelikult suurt erinegi.

Põhitsentri koha peal on uus mängija. Kui mullu tuli noor ja roheline mängija Ameerikast esmakordselt Euroopasse, siis nüüd on meil vastupidi kogenud kala ja pikka aega Euroopas elanud mees. See on üks erinevus. Viktor Sanikidze on lisandunud uue poisina. Ega meist keegi peale Giorgi Tsintsadze ju eriti ei teadnud, mis mees ta on. Teda võiks võtta kui mullu mänginud ja kevadel lahkunud Kestutis Šeštokase kohale tulnut.

Ülejäänud mehed on ju samad. Vallo Allingu on vigastusega audis, teda ootame tagasi. Treenerid on samad. Selles plaanis nagu polegi midagi muutunud.

Kas liikumisplaanide ümberjoonistamine on iga uue hooaja eel traditsioon või tuli Rockil neid tänavu teha ka seoses uute meeste tulekuga?

Eks ikka uute meestega vaadatakse asjad üle. Mullu, kui Brian Cusworth esmakordselt Euroopasse tuli, olid tal näiteks hoopis teised kaitsemängu põhimõtted. Nüüd tuleb mõelda jälle vastupidi: meil on 37-aastane vend, kes pole oma esimeses nooruses ja pole kõige kiiremate hulka kuuluv mängija. Vastavalt sellele tuleb asju sättida. Taktikalisi kaitsenüansse tuleb mitte ainult enne igat hooaega, vaid ka enne igat mängu üle vaadata.

Selle nimel peame tööd tegema, et klappima saaks, kuid seda aega, millal tööd teha, on väga vähe. Üks mäng ajab teist taga.

Oktoobri lõpp läheb üsna hulluks: kuue päeva jooksul kolm rasket mängu.


Just. Tõsi, tulemas on hullumaja, kuid kui olukord on selline, pole midagi teha. Peame sellest seisust välja tulema. Nüüd oleneb meist, mismoodi sellega hakkama saame.

Mängus Rytasega, enne viimast veerandit, näitasite pingil olles näppudega meestele, et säilitage külma pead! Ennegi on tippmeeskondade vastu juhitud suurelt, siis aga ära kukutud. Kas tekib endiselt hirm, et «noormängijatel» jääb külmast närvist sellistel puhkudel puudu?

Jah. Keegi on väga tähelepanelikult minu žeste jälginud. Mul läheb Rockis kolmas aasta ja, olgem ausad, selliseid mänge on olnud küll, eriti veel kodusaalis, kus nii Rytast kui veel mõnda vastast olime peaaegu ära võitmas, kuid võit on jäänud kas eneseusu, oma lolluste taha või on keegi üle keenud või on teinud rumalaid lahendusi. Rytas on siin kahel järjestikusel aastal üle noatera pääsenud ja kord võitlesid nemad endale Tartus lisaaja, mitte Rock.

Kuid ma vist isegi mäletan seda küsija kirjeldatud olukorda. Ilmselt ma seda Giorgile näitasin, sest tema tuntud gruusia veri võib lõpus väga põlema minna ja nii on ka juhtunud ning seda tuleb jahutada. Kui ma olen kapteniks valitud ja mitte niisama, vaid nendesamade meeste poolt, siis arvan, et mul on ka mingi sõnaõigus ja nii vanema mehe kui kaptenina pean ehk mingil hetkel sekkuma. Siin pole mitte midagi isiklikku.

Kas pingi pealt justkui kõrvaltvaatajana korrale kutsuda või ergutada on lihtsam kui platsil olles?

Ei, ei, mitte mingil juhul. Emotsionaalne abi peab tulema ikkagi väljakul, seal tuleb mehed kokku võtta. Minu mänguaeg on praegu kahanenud väga minimaalseks, 10-12 minutit ja tunnen ise, et pingi pealt seda emotsiooni väga anda ei suuda.

On mingi põhjus ka, et teie mänguaeg on minimaalseks jäänud?

See on hetkel treenerite valik. Minul professionaalse mängijana jääb üle vaid edasi treenida ja loota, et mänguaeg kasvab. Treenerid on otsustanud praegu panustada teistele mängijatele. Minu asi pole vigiseda ja viriseda, pean leidma oma rütmi ja, nagu teisedki, üritama meeskonda sulanduda. Selgelt on meil näha ebakindlust, mitte ainult minul, vaid paljudel meestel. Kui need asjad paika saame, oleme taas see Rock, keda rahvas vaadata tahab.

Mis toimus Tallinna Kaleviga mängus? Kas läksite poole jõuga mängima?

Poole jõuga on suhteline mõiste. Kui lähed soojendust tegema, kõik jooksevad koos platsile, koosolek on tehtud, mängujoonis paigas, ega siis ei lähe poolkõvaga tegema. Aga seda on alati lihtne öelda, kui kaotad endast nõrgemale.

Küsimus oli pigem psühholoogilisest valdkonnast: võitsime enne rytast, tekkis rahulolu tunne, et küll see võit Pirita (Tallinna Kalev - toim) üle tuleb, seda näitas ka mängu käik, olime 30:16 ees, kõik jooksis nagu siidi. Ühel hetkel, treeneridki on seda tunnistatud, et võibolla nemadki vahetustega, mindi lohakaks. Kadus mängurütm. Sealt läks ebakindlaks, vastane kasutas selle ära. Teine poolaeg oli juba närviline tõmblemine ja sinna see läks.

Paljud fännid õigustasid, et kaotus oli vajalik selleks, et saada lisatreeningpäevi enne Austria-mängu. Oli siis selline kokkulepe, et ah, mingu see karikasari, keskendume eurosarjale?

Nii küll polnud. Mäletan, et andsin pärast Kaleviga mängu isegi kellelegi intervjuu, kus ütlesin, et kui vaadata üdini negatiivselt foonilt midagi positiivset, siis võibolla see, et saame euromänguks valmistuda. Jah, tagantjärele targutus on see, et sellestki polnud kasu, sest Austrias mäng meil ju ei laabunud.

Saun Šiauliailt, kena võit rytase üle, ootamatu kaotus Tallinna Kalevilt. Mismoodi on Rockil võimalik saavutada stabiilsust ehk mis oleks tulevase edu võti?

See on hea küsimus. See pole mingi õigustus või vabandus, kuid mina leian, et meeskond peaks nädal-kaks koos treenima. Kuna meil aga seda aega pole, siis tuleb asju võtta nii, et tähtis mäng ajab tähtsat mängu taga ja tuleb väga targalt tegutseda nii treeningutel, kuidas koostööd lihvida nii treenerite kui mängijate poolelt. Kuidas see kooslus ühtemoodi mõtlema hakkaks, et poleks individuaalitsemist, et toimuks oskuslik mänguolukordade lugemine jne.

Miks meeskond teist poolaega ei suuda korralikult mängida?

Pole küsijaga päris nõus. Kuidas me ei suuda? Nevežisega läks meil hoopis esimene veerandaeg metsa, teisel poolajal pingutasime tagasi, rytasega oli teine poolaeg väga hea. Meil on mängulised probleemid ja kas need avalduvad esimesel või teisel poolajal pole väga tähtis.

Millise Rocki tulemusega oleksite hooaja lõpus ise rahul? Mis eesmärgid on sel hooajal seatud?

Ega mängijatele polegi mingeid eesmärke öeldud. Olen vahetevahel lehest lugenud, et jõle tugev meeskond on kokku pandud ja mida kõike saavutada tahetakse. Muidugi, eks iga mängija tunnetab sisemiselt, et tahab võita.

Ja näeb lepingust, palju mingi saavutuse eest saab...

...seda ka, eks lepingud on erinevad ja mingite asjade eest on boonused. Millega mina rahul oleksin siis... Eesti meistrivõistluste eesmärgist pole vist mõtet rääkida...eurosarjas, Balti liigas... Aga ega ma polegi enda jaoks selgeks mõelnud, kuhu seal jõuda. Sõltub ju paljudest asjaoludest.

Lähed mängima, tahad võita ja ühel hetkel vaatad tabeliseisu, et kus oled. Ma ei ütle, et tahan eurokarikat või Balti liigat võita, kuigi eks seda taha ka igaüks. Arvan, et nendest on siiski veel vara rääkida. Vaatame, kus me oleme hooaja keskel ja sealt siis vastavalt edasi.

Võrreldes Brian Cusworthi ja Tanoka Beardi, siis kumb on mänguliselt parem? On nad üldse võrreldavad?

Nad on oma mängulaadilt erinevad. Üks on noor, teine kogenud mängija. Brianit võib ikka väga pikaks pidada, Tanoka on keskmist mõõtu tsenter, sest 206-sentimeetrit pole tänapäeva mõistes hiigelvend seal keskel.

Tegelikult ei hakkakski neid eristama. Küsimus oli ja on selles, kuidas nad meie meeskonda sulanduvad. Ega mullu oli ka Brianiga nii, et kuniks asjad hakkasid sujuma, võttis sulandumine aega. Tanoka, ärgem salakem, on meist kõigist mänginud kõige kõrgemal tasemel ja eks temalgi on võibolla siin mõned asjad, mida ta ei oodanud...

...peate silmas Rocki taset?

Kasvõi seda, kuid võibolla treeningmeetodid või mida iganes. Olen ise samasuguses situatsioonis olnud. See kõik nõuab harjumist, aega, koostöö lihvimist. See pole nii lihtne, et sul on head mehed, lased nipsu ja hakkadki kohe hästi mängima.

Veelkord: olulisim on see, kuidas tema sulandub ja meie suudame aidata tal sulanduda meeskonda. Fakt on see, et Tanoka on kvaliteediga mängija.

Kuidas hindate Beardi esinemist senistest mängudest?

Ei tahakski hindeid anda, sest oleme viimasel ajal meeskondlikult halvasti mänginud ja kellelegi näpuga näidata või kellegi kohta halvasti öelda ei saa. Seda võibolla saab teha natuke hiljem. Tanoka harjub meiega, meie harjume temaga. Kui varasemalt on küsitud Tanoka motiveerituse kohta, siis tundub, et tema on piisavalt motiveeritud ja ta tahab meid aidata.

Kas Tanoka on sõbralik või rohkem omaette?

Vanem mees, rohkem omaette nokitseja. Ta on isegi öelnud, et ega ta suur jutumees ole. Teeb ja ajab vaikselt oma asja. Üksi kaugel maal ta on. Aga normaalne mees.

Mida arvate Rocki uutest noormängijatest Timo Eichfussist ja Sten-Timmu Sokkust? Kas poisid on võistkonda sisse sulanud ja millist rolli nad võistkonnas mängivad? Kas neil paistab olema võimalust kaugele jõuda?

Väga hästi on sulandunud. Nad on 19-aastased. Neil on praegugi hea šanss treenida ja saada häid mänge. Eichfussi mänguline roll pole väga suur, kuid Timmu saab juba tänavu palju mänguaega. Mõlemad on hästi positiivsed kujud ja nagu olen aru saanud, tahavad nad tulevikus korvpallurina leiba teenida. Meeskond on nad küll positiivselt vastu võtnud ja olen nende tuleviku suhtes väga positiivselt meelestatud.

Mis on nii koondises kui klubis lahti vabavisetega?

Ma pole statistikat eriti selle pilguga vaadanud. Mina olen vabavisetel elu aeg olnud selline 90-protsendi mees. Vahepeal kukub 80 peale. Mina olen realist: kui olen meeskonnas, treenin nendega koos ja kui olen nendega koos väljakul, siis ma tean, mida oodata, kui üks või teine meie meestest saab vabavisked.

Mõtlen sellele juba ette, et ahah, siit saame kindlad punktid või et kui siit kahest ühe saame, on hästi. Ma pole kunagi ses osas statistikale tähelepanu pööranud. Kui mõni on kivikäsi, siis seda tulebki nii võtta.

Kuidas teile Balti liiga pall meeldib?

Mängime igal pool ühtede pallidega, EuroCupil Austrias olid vaid Nike-pallid. Minu arvates head pallid mõlemad. Ei, mina ei usu nendesse pallide-asjadesse. Kui on vaja mängida, siis tuleb iga palliga mängida.

Kas teie arvates teleülekanne korvpalli mängust vähendab publikut saalis?

Ei usu. Olen seda meelt, et kui meeskond mängib, siis tuleb publik saali. Ja see, kas ta üldse tuleb, sõltub juba meist endist, mitte telest. Kui saame palju selliseid nätakaid nagu praegu, võib olla raske publikut saali saada. Tegelikult: tõeline fänn tuleb meeskonda aitama ka raskel ajal ja sellistel hetkedel fänne kõige rohkem vaja ongi ning siis saalis olijad ongi minu arvates tõelised fännid.

Gert Kullamäele esitas küsimusi Priit Rajalo.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles