ANALÜÜS: 3 järjeldust Eesti – Bosnia haaravast, aga kurva lõpuga mängust (2)

Andres Vaher
, Lilleküla staadion
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti - Bosnia ja Hertsegoviina
Eesti - Bosnia ja Hertsegoviina Foto: Liis Treimann

Eesti jalgpallikoondis lõpetas MM-valikturniiri tarmuka võitluse, aga 1:2 kodukaotusega Bosnia ja Hertsegoviinale. Nii sai lõpu kolmemänguline seeria, kus enda seljatagune puhtana suudeti hoida.

Teisel poolajal läks paugutamiseks. Esmalt vääratas Artur Pikk pika palli peaga klaarimisel ja Izet Hajrovis viis külalised 48. minutil juhtima. Eesti ei alistunud, ründas üha tarmukamalt ning veerand tundi enne mängu lõppu lõi Ilja Antonov umbes 20 meetrilt kauni viigitabamuse.

Võõrustajad ei tõmbunud seejärel kaitsesse, vaid otsis pigem võidutabamust. Ent pikema kõrre tõmbas ikkagi Bosnia – vahetusest sekkunud esiründaja Edin Džeko söödu vormistas otsustavaks kolliks taas Hajrovic.

Nii lõpetas Eesti valikgrupi 11 punktiga ja neljanda kohaga. Meie ette jäid Belgia (28), Kreeka (19) ja Bosnia (17), seljataha Küpros (10) ja Gibraltar (0).

Järgnevad Andres Vaheri kolm järeldust Lillekülas vihmas nähtust-kogetust.

1. Väärt võitlus, aga jälle omast võttest selili. Ehkki sportlikult polnud kaalul ülemäära palju ja Bosnia tõi murule paljuski teise ešeloni – või nimelt seetõttu, mine sa tea -, pakuti ilus ja haarav lahing. Sinna mahtus kõike: Sergei Zenjovi karm apsakas ründe- ja Artur Pika prohmakas kaitsetöös, Konstantin Vassiljevit asendanud Ilja Antononi kostjalik viigitabamus, kuhjaga võitlust…

Aga tabelis on 1:2 kaotus. Nuta või naera. Mängu ilu eest võib ju publik maksta (Magnus Pehrssoni ajastust veidi enam) piletiraha, aga punkte ikkagi ei anta. Võime meeskondlikult olla kuitahes ühtsed, kompaktsed ja võidelda meeletult – kahtlemata on need kõige muu eeldused -, aga lõpuks määravad jalgpallimängu saatuse mängijate individuaalsed oskused. Nii kaitses kui rünnakul. Nii heas kui halvas.

Võrdlus pole kahtlemata päris üks-ühene, aga ka Belgiale kinkisime kodumängu stiilis «omast võttest selili.» Ka seekord võime enda eksimusi taga nutma jääda. Ja seekord – erinevalt eelmistest mängudest – ei saa me tõdeda, et kaitse pidas.

2. Kaks ilusat seeriat leidsid lõpu. Otsa said Eesti koondise jaoks kaks harvanähtavalt ilusat ja positiivset seeriat. Maavõistluses 2:1 Lätiga, valikmängudes 0:0 võõrsil Kreekaga, 1:0 kodus Küprosega ja 6:0 Gibraltariga andsid reaalse aluse loota, et sinisärgid küünivad esmakordselt nelja järjestikkuse mänguni, kus enda seljatagune püsib puutumatu ning et kaotuseta kohtumiste jada pikeneb viieosaliseks. Väravavaht Mihkel Aksalul jäi aga iseäranis napilt – vaid kolm minutit – puudu isiklikust nulliseeria rekordist (324 minutit).

Et Bosniale olime viimasel kümnendil kaotanud kolm mängu koondskooriga 0:14 ja nüüd saime omamoodi silma pähe, ei muuda kaotusevalu kindlasti väiksemaks.

3. Jalgpallihaigla. Täpselt kaheksa aasta eest panid tuhatkond Bosnia poolehoidjat püsti siinkirjutaja hinnangul ühe vingeima vaatemängu, mida külalisfännid Lillekülas pakkunud. Lemmikutel oli siis ka sportlikult palju kaalul ning üheskoos lahkutigi 2:0 võitjatena.

Seekord alustati samuti uhke laulupeoga, aga 13. minutil kiskus lugu inetuks. Üksteise järel väljakule lennanud tõrvikud toovad eeldatavalt Bosnia alaliidule suure ja Eestile väikse(ma) rahatrahvi, kuid paratamatult kerkib taolistel puhkudel huulile küsimus: miks? Millise eneserahulduse vormiga on täpsemalt tegemist?

Kokkuvõtlikult: kui tublidel Eesti fännidel on suuremate (jalka)riikide kolleegidelt nii mõndagi õppida, siis taolised kombed võiks tähelepanuta jätta.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles