Hiljuti uisuliidu poolt Eesti parimaks iluuisutajaks tunnistatud Gerli Liinamäe ja parimaks treeneriks kuulutatud Tiiu Valgemäe on tandem, kellelt eestlased suuri tegusid ootavad.
Gerli Liinamäe: tahaksin jõuda nii kaugele kui võimalik
29. mai 2011, 14:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui paluda 20 aastat Soomes treenerina tegutsenud Tiiu Valgemäel nimetada Gerli Liinamäe (16) kolm kõige eredamat saavutust, ei mõtle ta kaua: «See, et ta üheksa-aastasena tuli kodust ära Soome, minu juurde elama.
See oli võit iseenda üle, julgus. Kui aga kõnelda sportlikest saavutustest, siis kahtlemata on vinge asi Eesti meistri tiitel ning edukas esinemine Euroopa meistrivõistlustel, kus Gerli saavutas 13. koha.»
«Kuusekesest» profitantsuni
Et tandem Valgemäe-Liinamäe toimib, sai selgeks tõesti juba ammu. Siis, kui Liinamäe pärast mitme treeneri juures harjutamist Valgemäe hoole alla Soome sai ning pärast raskeid treeninguid interneti vahendusel koolitükke tegi.
«Talle maitses ka see toit, mis ma tegin,» räägib treener soojalt. Seapraad ja vahukoor jäid küll menüüst välja, aga igasugused supid ja tervislikud salatid läksid loosi.
Kui Gerli ise on meedias maininud, et mõne eduka esinemise järel on ta endale lubanud ühe jäätise, siis nüüd kostab isa Janek, et tüdruk sööb nii palju, kui tahab.
Sest tüdruk on tubli!
«Ma teen seda iseenda pärast,» tunnistab Gerli, «mulle meeldib iluuisutamine, see on kuidagi iseenesest nii kujunenud. Tundsin seda juba väiksena, kui telekast iluuisutamist nägin.»
Oma esimest jäälkäiku mäletab Gerli täpselt.
See oli külmas ja kõledas linnahalli jäähallis koos isaga ning Gerli oli siis päris-päris väike. «Ta tiris mind mööda jääd,» muheleb neiu nüüd. «Mäletan ka, kui treener Karin Nurmetalo mind «kuusekest» uisutama õpetas.» «Kuuseke» tähendab uisutajate keeles sõidustiili, mil jääle jäävad kuuseokste-sarnased jäljed.
Aga see oli nii ammu! Suurel Gerlil tuleb aastaid jääle minna pingelises võistlusolukorras, mis tegelikult siis, kui see käes, möödub nagu üksainus hetk.
Ettevalmistusperiood koreograafide Viesturs Jansonsi ja Kaie Kõrbi juhtimisel kestab aga vähemalt kuu aega, jäätantsu õpitakse kümnete sekundite kaupa ning see on vahel tõeliselt raske ja vaevarikas.
Treener Valgemäe ütleb: «Mina olen nüüd see «kuuseke», aga Viesturs ja Kaie need, kes seda «jõulupuud» kaunistavad.»
Kukkumine võrdub läbikukkumisega
Gerli möönab, et iluuisutajale on sinikad kehal täiesti tavaline nähtus. Peaasi vaid, et neid võistlusel ei saa – kukkumine tähendab tihti ka läbikukkumist.
Vaimseks keskendumiseks kasutab Gerli teatud salanippe, mida siinkohal avaldada ei saa, kuid selleks mitu korda nädalas trenni tehaksegi, ning suvi on iluuisutajale alati kõige karmim aeg. Isegi pidudel käia pole Gerlil mahti.
Õigupoolest pole tahtmistki, sest ühe osa treeningutest hõlmab tants, ainult et ühe eripäraga: «Meil on peaasi muusikas võimalikult kaua vastu pidada...»
Raskel alal tegutsejale on siiski ka üks tööga paratamatult kaasas käiv boonus: reisimine. Oma ea kohta on Gerli näinud kindlasti rohkem maailma kui koolipidude või arvutimängude fännid – Korea, Austria, Šveits, USA, Itaalia, Prantsusmaa... «Kõige erilisemad inimesed olid ikka Koreas, muudkui kummardasid ja meie pidime ka vastu kummardama. Tiiul jäi lõpuks sellest selg haigeks!»
Edasiviiv jõud – fanatism
Paraku tekib spordikaugel inimesel ikkagi küsimus: mille nimel seda kõike vaja? Ennast piirata, toitumist jälgida, vahetada vabatahtlikult tavalise noore inimese elu üksluisena näivate treeningute ja kõledate jäähallide vastu...
Seda enam, et tippsporti peetakse üheks tervisevaenulikumaks elualaks.
Treener Valgemäe sõnul on ülim eesmärk tuua tiitlivõistlustelt medal. See ei pea juhtuma homme ega ülehomme, aga Gerli karjääri jooksul kindlasti.
«Muidu ei saakski seda tööd teha. Fanatism on tähtis, vastasel juhul ei tule midagi,» kostab Valgemäe. «Eesmärgid peavad omakorda olema seotud reaalsusega, aga lõppeesmärk natuke üle reaalsuse, sest siis on sportlasel tahe üldse kuhugi jõuda. Kindlasti tuleb tagasilööke, kuid kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.»
«Tipus olla saab ainult üks,» lisab Gerli, «sellele, kes teise koha saab, jääb ikkagi pettumus. Neljandale veel eriti, et ta kolmandaks ei saanud, medalit ei võitnud. Mina tahaksin jõuda nii kaugele kui võimalik.»
On see tõesti vaid auahnus, mis sportlast enim tiivustab? Gerli arvab, et seda peab igas sportlases olema parasjagu, mitte üleliia. Kui on rohkem kui paras, siis: «Omad vitsad peksavad!»
Valgemäe ütleb, et Gerliga tööd teha on päris lihtne. Nagu skulptorid ütlevad: ta on hea savi. Siiski löövat Jäära tähtkujust Gerlil vahel ka sarved välja ja Kalade tähtkuju esindavat Valgemäed olevat siis hea sarvedega loopida. Kala kukub aga vette tagasi ja ujub siis rahulikult edasi.
Eesmärgiks olümpiamängud
«Praegu on minu eesmärk 2014. aasta Sotši olümpiamängud,» ütleb Gerli kindlalt. Kas tahtmine ka teoks saab, on muidugi vara öelda.
Treener lausub, et lisaks sportlase soovile endast parim anda on vaja ka raha. Suviseks ettevalmistuseks uisuliidult seda küll saadi, kuid raha kasutamise teeb raskeks asjaolu, et teatud osa on mõeldud suvelaagrites osalemiseks, teatud osa varustuse soetamiseks ja võistlusteks.
«Aga praegu meil varustust nii väga vaja ei olegi, raha võiks olla üldsummana, mida oma äranägemise järgi kasutada saaksime,» mainib Valgemäe. Raha võiks rohkem olla just suvelaagrite ja uute maailmatasemel kavade loomise jaoks.
Vaja on tuhandeid eurosid – mida raskem on kava, seda kallim see on. Nii et kel vähegi tahtmist ja võimalust, võiks Gerli Liinamäed meie ühiste lootuste nimel toetada (arve number 221018889995 – toim).
«On suur vahe, kas võita Ferrariga või kapata hobusega,» sõnab Valgemäe. «Meil ei leita isegi võimalust, et koondise liige treeniks koondise jääl. Peame ise «jääd ostma» ja see on kohutavalt kallis – isegi Soomes oli paar aastat tagasi odavam. Samas tahavad kõik tulemust. Aga kui tahame võistelda, peame vastavates tingimustes treenima. Ei saa nii, et võida Euroopa meistri tiitel ja tule alles siis nõudma...»
Lõpuks küsimus suurele ringile: miks kannavad tähtsatel võistlustel soojendust tegevate sportlaste treenerid uiske alati kaenla all? Selleks et uisurauad saapa küljest «juhuslikult» lahti ei tuleks!