Kaks nädalat Hispaanias kevadlaagris 400 euroga – on see võimalik?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ennetades kõiki targutajaid ja muid suuri spetsialiste, vastan pealkirja küsimusele isiklikest kogemustest – on küll!
Olen aastaid väikse kadedusega hinges vaadanud, kuidas terved Eesti (ratta)harrastajate hordid «kolivad» enne kevade saabumist peamiselt Hispaaniasse, kuid ka Itaaliasse. Kahjuks olen oma töiste tegemiste tõttu pidanud seda harrastusratturite «palverännakut» vesise suuga pealt vaatama.
Sellel aastal tegin südame kõvaks ja palusin nõukogul mind mõneks nädalaks kiirel ajal lõunasse puhkusele lubada. Tahtsin omal nahal veenduda, kas kevadlaager Hispaanias on tõesti huvitav, meeldiv, arendav ja… odav.
Tõsi, päris 400 euroga hakkama ei saanud, kuid ega üle 500 euro ka kulutanud. Ah et kuidas nii? Käisin hea seltskonnaga mõnes restoranis rohkem söömas, kui oleks vaja olnud. Lisaks ostsin mõned kingitused.
Mida need 400-500 eurot kahe nädala jooksul siis sisaldavad? Aga palun: reisimist lennukiga odavlennufirmat kasutades marsruudil Tallinn – Girona (Barcelona) – Tallinn või Tallinn – Alicante – Tallinn; rendiautot lennujaamast ning seda sinna tagastades (eeldusel, et auto on 4-5 inimese peale) koos kindlustusega; rataste transporti edasi-tagasi; elamist apartementstiilis
omaette majas (8–12 inimest majas) Vahemere kaldal; oma köögis valmistatud toitu; osaliselt Eestist kaasa võetud toiduaineid (eelkõige pudrud ja kohv), ülejäänud kohalikest kauplustest soetatud.
Samuti sisaldab summa ohtralt õlut ja veini, mis millegipärast maksab kordades vähem kui Eestis. Ah et kui palju siis? Hea õlu 0,33-liitrine purk 0,22 eurot. Liitrine veinibrikk 0,55 eurot (Eestis maksab sama vein 3 eurot). Enamasti jõime 1–1,5 eurot maksnud veine, mis Eestis maksavad 6–9 eurot pudel.
Jah, selleks et nii odavalt lennata, sõita rendiautoga, teha trenni, nautida kevadet (meie jaoks pigem suve), puhata, süüa-juua nii, et anna kannatust, peab seltskonnal olema heas mõttes hull eestvedaja ja sebija, kes lepib kokku, koordineerib, korraldab ja suhtleb.
Ja veel: kuidas me küll rattad kohale saime, küsite. Meie seltskonnast tegid viis inimest väikse eneseohverduse ja sõitsid väikebussiga, taga käru koos 30 rattaga, Eestist Hispaaniasse. Teekonna pikkuseks kujunes 3800 km, sõiduajaks arvestasime koos söögi-joogi ja puhkepausidega 48 tundi. Tõsi, see vahemaa on läbitav ka mõned tunnid kiiremini.
Ülejäänud seltskond, kes tuli lennukitega, maksis oma rataste edasi-tagasi transpordi eest väikebussi tiimile 50–55 eurot ratta kohta (lennukiga oleks see maksnud umbes kakssada eurot).
Meie neljakümnene seltskond, kellest umbes 30 olid harrastusratturid, ülejäänud naised-lapsed, peab olema ääretult tänulik meie omale «hullule» Tarmo Mõttusele alias Vigurivändale ja tegema suured-suured kummardused meie võõrustajatele Hispaanias – Erika Salumäele ja Ene Veiksaarele, ilma nende fantastilise orgunnita poleks see reis nii meeldivaks kujunenud.