Vanasõna ütleb, et kes kannatab, see kaua elab. Sportlased võivad aga öelda, et kes kannatab, see ükskord ka midagi saavutab. Üks selle vanasõna järgija on mitmevõistleja Mikk Pahapill – mees, kes juba kuus aastat tagasi tõusis kümnevõistlejate hulgas teatud staatust näitavasse 8000-punkti-meeste klubisse, kuid pärast seda on talunud valusaid tagasilööke ja vaid kukesammu haaval isikliku rekordi parandamisi.
2006: EMil Göteborgis katkestamine, 2007: hooaeg jääb vigastuse tõttu vahele, 2008: viimasel hetkel Pekingi olümpia rongile hüppamine ja seal napp rekordiparandus, 2009: hetkeks ootused kõrgustesse löönud sähvatus, mis toob sise-EMilt kulla, Berliini MMil aga katkestamine, 2010: EMi medalisoosikuna parandab isiklikku rekordit, kuid siiski esimesena medalita. Pole just selline kokkuvõte, mis paneks näppe taeva suunas loopima.
Pealegi on Pahapill pidanud aastate jooksul taluma treeneritest abielupaari Remigija Nazaroviene ja Andrei Nazarovi laialiminekule järgnenud tõmbetuuli. Esialgu Nazarovi juurde jäänud spordimees alustas 2007. aasta kevadel siiski koostööd Nazarovienega. See oli ka esimene periood, mil Pahapill näitas üles tõelist kannatust. Kahe ja poole aasta jooksul ei suutnud ta kümnevõistluses numbriliselt kuigi palju areneda, vaatamata sellele jäi ta treeneri pakutud metoodikale truuks. Järjekindlalt tallas ta valitud rada ka kahel viimasel aastal. Tulemused küll veidi paranesid, kuid jäid kaugele sellest, mida lubasid isiklike rekordite liitmised.
Möödunud nädalavahetus aga näitas, et Pahapilli aastatepikkused vaevlemised ja eneseotsingud hakkavad vilja kandma. Seejuures pole küsimus selles, et ta parandas isiklikku rekordit sada punkti – sellist tulemust oodati temalt juba ammu – ega ka mainekal jõuproovil saadud 3. kohas, vaid selles, millisel moel ta seekord kümme ala läbis.
Rõõmu teeb see, et korraliku lõppsumma juures võib ta nelja ala tulemusi pidada kesiseks või isegi halvaks. Rõõmu seepärast, et pole põhjust kahelda – hiljutisest vigastusest täielikult paranedes ja korralikult harjutades suudab ta ka kaugus- ja kõrgushüppes ning tõkkejooksus jõuda tagasi enda jaoks tavapärasele tasemele. Tõlgin: see peaks tähendama lõppsummat 8550 punkti kanti.
Mida see annab? MMil ilmselt mitte rohkem kui koha neljandast kuuendani, medal eeldaks mõne soosiku ebaõnnestumist. Milleks siis sellest kõigest vaimustuda? Aga ikka sellepärast, et nii kannatlikul mehel jätkub kindlasti kannatust jõuda veel kõrgemale tasemele. Eeldused on olemas.