POSTIMEES ITAALIAS: aafriklane müüs valget last

Järgnevat lugu kirjeldades tuleb kõigepealt selgeks teha üks asi. See on puhtalt spekulatsioon, loogilisi nüansse arvesse võttes, ühtegi kindlat fakti pole.

Kui sõita Itaalia pisilinnast Modenast märksa suuremasse Bolognasse, juhtub tee peal selliseid seiklusi, mida ise ka ei usu. Esiteks, rongi peale minnes tuleb arvestada igaks juhuks sellega, et sul võib piletisabas kuluda ootamatult palju aega.

Isegi siis, kui sinu ees tahavad pääset hankida vaid kaks inimest. Muidu lihtne protseduur venib nii pikaks, et vahepeal jõuab mitu korda loobumistunne peale tulla. Inimesed sinu ees seletavad, arvutavad ja lihtsalt uimerdavad.

Kuigi räägitakse, et Põhja-Itaalia on justkui arenenum ja töökam pool saapamaast, siis tänaval toimuvat jälgides võib vaid ahastusega arutleda selle üle, mis olukord küll lõunas valitseb. Seejuures eestlaste piletihankimine võttis aega napilt minuti.

Rongis olles avanes poole tee peal ühtäkki vaguni uks ning sisse marssis välimuse järgi ilmselt kuskilt Põhja-Aafrkast pärit mees, kes hakkas lendlehti jagama. Lehe peal oli itaalia keeles südantlõhestav lugu, et mees vajab abi, kuna tema laps on raskelt haige. Vägisi tuli tahtmine rahakotirauad avada, kuid pilt, mis väidetavalt samast lapsest lendlehele pandud, tekitas kõhklusi.

Nimelt oli isa must kui öö, laps aga nii blond ja valgenahaline, kui üldse olla saab. Väga vabandan, kui tegemist on tõesti mingi anomaaliaga ning nad olidki isa-laps, kuid juhul kui härra kerjaja teeb äri puhtalt inimeste kaastunde arvelt ja tegelikult on ta labane pettur, siis sügavalt katoliiklikus Itaalias, kus iga mõnesaja meetri tagant on kirik, võib soovida talle põrgus põlemist.

Niisuguseid «ärimehi» võis kohata Bolognas veelgi. Keskväljakul tuli eestlaste juurde üks meeldiv noormees, kes väitis end olevat narkoennetuskeskusest ja palus anda allkirja mingisuguse uue hoone ehituseks. Kusjuures enne allkirja andmist küsis üks Eesti härra veel üle, kas tõepoolest piirdub kogu suhtlus allkirjaga, mille peale noormees vastas kindla «jah».

Ometi, nimi ja allkiri antud, näitas viimane lahter, et nüüd on tasumise aeg. Seekord pidi mees aga jääma pika ninaga, sest diili teinud mehel polnud lihtsalt raha kaasas. Ja kas ta olekski tahtnud anda, kui tegelikkuses teda petta üritati?

Tuleb aga tõdeda: vana ülikoolilinn Bologna on üks väärt koht, mida külastada. Suhteliselt rahulik ja lummava arhitektuuriga.