Eesti jalgpallikoondis pakkus oma poolehoidjatele ühe suurema elamuse läbi aegade, alistades 25. märtsil sõprusmängus 2:0 Uruguay. Nüüd kohtutakse sama vastasega uuesti.
Kui kalliks läheb maksma võit Uruguay üle?
17. juuni 2011, 09:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti koondis alustas eile reisi Lõuna-Ameerikasse, et mängida seal 19. juunil Tšiiliga ja 23. juunil Uruguayga. Eestlased võtsid pika teekonna ette koosseisuga, mis jäi päev-päevalt aina vähem nimekaks.
Märtsis Tallinnas väljakul käinud meestest on nüüd rivistuses vaid Dmitri Kruglov ja Sander Puri, kellest esimene tunnistas, et koondises on mehi, kellega ta pole varem kohtunudki. «Eks saame tuttavaks,» sõnas meeskonna kogenuim, 62 kohtumisel osalenud liige.
Teatavasti oli võõrsil kohtumine Uruguayga (enne Lõuna-Ameerika meistrivõistluste Copa America algust) osa kokkuleppest, et eelmise suve MMil neljanda koha saanud uruguaylased külma Tallinna tuleksid.
Elamus Tallinnas
«Eesti jalgpallurid said karjääri ühe võimsamatest elamustest, kui said kodus nendega mängida.
Vastaste tähed ei nurisenud toona, et peavad jooksma miinus seitsme külmakraadi ja lumega väljakule,» pahandas Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak. «Võimalus Uruguay Tallinna tuua tekkiski läbi selle, et neil on vaja kodus treeningmänge pidada. Alati ei saa ainult kõike head nautida, mis koju kätte tuuakse. Tuleb ka midagi vastu anda, kuid sel korral meie pool seda justkui nagu teha ei taha.»
Osal koondislastel on praegu teatavasti hooaeg käimas (Enar Jääger, Raio Piiroja, Taavi Rähn, Aleksandr Dmitrijev – toim), kuid paljud loobusid erinevatel põhjustel ise sinisärke esindamast.
«Loomulikult on puhkus oluline, kuid ka neid asju annab sättida. Mängude kuupäevad olid ju ammu teada. Sellesse meeskonda, kes läks, suhtun ma loomulikult hästi, kuid suhtun halvasti neisse, kes ei läinud,» lisas Pohlak.
Ka peatreener Tarmo Rüütli tunnistas, et osa mängijate eemalejäämine sõpruskohtumistest tuli kergekäeliselt. «Koosseisu oli raske kokku saada, kuid mis siis. Elus on ikka nii, et alati ei ole ideaalne olukord,» sõnas Rüütli. «Lõpus tulid sisse veel mõned ootamatud viimase hetke muudatused.»
Paljud riigid siiski pigem väldivad mängimist mitteametlikel päevadel ning peale Eesti on juuni teises pooles Euroopa koondistest võistlustules vaid Läti ja Albaania. Lätlased kohtuvad Copa Americaks valmistuva Boliiviaga ning albaanlased samaks turniiriks ettevalmistusi tegeva Argentinaga.
Samas tunnistas Pohlak, et ka edaspidi kavatsetakse sõprusmänge kokku leppida aegadeks, mis ei ole ametlikus kalendris kirja pandud. «Võimalust on vaja anda ka noorematele. Ideaalis võiks mitteametlikel päevadel koosneda koondise selgroog kogenud palluritest ja sinna juurde mõned pealekasvava põlvkonna mehed,» põhjendas Pohlak.
Eesmärk: ellu jääda
Enne äralendu sõnasid koondise liikmed mitu korda, et eesmärgiks on Lõuna-Ameerikas ellu jääda ehk saab näha, kui kalliks läheb maksma meile kodune võit Uruguay üle (Copa Americaks valmistuvad meeskonnad armastavad tihti enne turniiri enesekindluse suurendamiseks nõrgematest vastastest justkui teerulliga üle sõita).
Kui keerata aega tagasi, siis mäletatavasti sooviti esialgu Uruguay kõrvale teiseks vastaseks Brasiiliat või Argentinat.
«Esimese sammuna püüame ikka kõige suuremat vastast ja nii edasi. Oleks uhke, kui saaksime vastaseks paremuselt järgmise või ülejärgmise või üle-ülejärgmise riigi (Uruguay oli MMil neljanda kohaga edukaim Lõuna-Ameerika riik – toim),» ütles Pohlak detsembris.
Huvitav, kas Eesti koondise nimekiri oleks jäänud ikkagi samasuguseks, kui Uruguay kõrval oleks turneel teiseks vastaseks olnud Argentina eesotsas Lionel Messiga või viiekordne maailmameister Brasiilia.